“Kanda armastatud ja väga oodatud poega viis kuud oma kõhus, tunda ta liigutusi, unistada elust koos temaga, ning siis tast ilma jääda — see on kirjeldamatult valus.”

Piretit aitasid raskel ajal enim lähedased. „Ma ei läinud oma mulli, ei isoleerinud end maailmast ega Egertist. Mind aitas, et jätkasin oma tavapärast elu ega jäänud koju leinama,” tunnistab naine.

„Ja ma tahan südamele panna, et mitte kunagi pole hea mõte urgitseda kellegi kallal ja uurida, et “noh, kuhu pisipere ka jääb”, sest kunagi ei või teada, mida keegi on läbi elanud. Selline küsimus võib väga haiget teha,” möönab naine.

Loe pikemat lugu Pireti ja Egertiga SIIT!