Pühapäeval ilmunud artiklis rääkis terviseedendaja Mari Orusalu, kes ootas viis aastat rasedaks jäämist, et pidi nende aastate jooksul silmitsi olema väga valusate küsimustega beebiootuse teemal.

Anni räägib, et teda isiklikult ei häirinud vast küsimine rasedaks jäämise kohta kõige rohkem, ta võttis seda pigem just komplimendina, et teda nähakse vahva emana või neid hea stabiilse paarina, kelle peres oleks lapsel/lastel hea kasvada. Loomulikult see veidi ka kehvemal päeval kurvastas, aga mitte nii palju.

“Ehk ma arvan, et see on veidi delikaatne teema ja väga surkida ei maksa. Samas mina isiklikult päris sellist heaga küsitud küsimust liiga palju ei tauni. Ma ei leia, et peaks seda teemat kabuhirmus vältima, aga olema just mõõdukas ja arvestama, et see ei pruugi nii lihtsalt mõnel tulla, kui teisel,” mõtiskleb ta.

Ta soovitab teistele sarnases olukorras olevatele paaridele, et esiteks võiks lahti mõelda vastuse, mida küsijatele anda. See võib olla näiteks: "me proovime, aga see ei ole nii lihtne ning me ei soovi sellest praegu lähemalt rääkida."

Võib ka ise võtta positiivse hoiaku, et inimesed näevad, et sellele paarile võiksid lapsed hästi sobida ja anda küsijatele standartse vastuse: "tuleb siis, kui tulema peab!"

Inimesed on toetavad ja tihti sama murega silmitsi

Anni tunnistab, et mida ta oleks teisiti teinud, on selle soovi tunnistamine ja üks/kaks lauset, et see on keerulisem ja näiteks ka seda, et ei soovi detailidesse laskuda (juhul, kui see info pigem endale hoidmine on soov).

“Pigem see pool minu jaoks oli see, mis tegi lihtsamaks. Enne arvasid, et olid üksi või kartsid, et teistel on kurb, kui oma mure jagad.. Tegelikult on inimesed nii toetavad ja tihti ka sama murega silmitsi. Vot see tegi asja palju lihtsamaks. Keegi liialt ei surgi, kui ütled, et rääkida ei taha.”

Ta kinnitab, et tegelikult tegi rääkimine olemise palju lihtsamaks, sest ta polnud kunagi varem mõelnud tuntud lausele, et jagatud mure on pool mure. Alles ise jagades sai ta selle tähendusest päriselt aru.

"Muidugi võib ka kombineerida, et osadele rääkida ja teistele jällegi mitte. See kõik on hästi tunnetuse küsimus."

Ta muigab, et väga lõbus on täna tõdeda, et kui tal omal ajal ajakirjanikud vahepeal ikka korra kuus uurisid, et äkki ta on rase, kas plaanib jääda või kusagil keegi midagi ütles, siis enam, teise lapse soovi osas, ei ole mitte keegi seda teemat enam puudutanud..

“Kui täna meie raamatut lugeda, siis on tegelikult meditsiiniliselt palju muutunud. Pelgulinnas tehakse juba ammu 5 päevaste embrüote siirdamist ja nende uurimine on võimalik. Mis on jäänud samaks, on need samad emotsioonid ja kurbus — see “toetus”, mida inimesed ikka ja jälle raamatust saavad — need ajaga väga ei muutu.”

Anni usub, et talle on tulnud üle 300 kirja ja valdav enamus räägib, et ennast tuntaks üksi. Sellepärast utsitab Anni juba täna inimesi oma lugu jagama.

Lugejad, kas olete seisnud silmitsi ebamugavate küsimustega raseduse teemal või on teil rääkimata lugu keerulisest lapsesaamise protsessist? Jagage oma mõtteid kommentaarides või kirjutage meile naistekas@delfi.ee