"Tüdruk, kes on poseerinud topless -piltidel, erootikaajakirjas, ei taha tulla hotellituppa, kus on loogika?"

Mina olen Diana (nimi muudetud). Ma räägin teile ühe loo, mis on olnud osa minu elust ning teatud määral on siiani. See lugu on tõestisündinud, muudetud on vaid nimed. See on minu suhtelugu, tuhkatriinu-lugu, osaliselt ka seebikalugu, millel ei olnud aga ootuspärast lõppu.

Alustuseks natuke minu taustast. Olen pärit ühest Eesti väikelinnast, võrdlemisi vaesest perest. Mitte küll kõige vaesemast, aga siiski, peale söögi me palju muud lubada ei saanud. Minu ema oli ja on väga tubli naine, kelle suurim unistus oli algusest peale saada tütar. Kuigi minu isa jättis meid maha juba siis, kui ma veel sündinudki polnud, sai mu ema oma visaduse ja töökusega normaalselt hakkama. Meiega koos elas minu lapsepõlves ka vanaema, kes meid aitas ja toetas. Elasime ühe üsnagi kokkuhoidva perena ühetoalises korteris. Vahel oli küll raske, aga siiski, saime hakkama.

Mul ei olnud juba lapsest saati isa eeskuju, kuid minu suur armastus oli seebikate vaatamine, juba 5aastasest peale. Vaatasin neid koos vanaemaga, sellest sai nagu harjumus. Seriaalides tundus elu nii ilus, dramaatiline aga siiski, selles oli midagi, mis oli justkui “minu oma”.
Minu meheideaaliks saigi juba noores eas just seebika-Armando tüüpi mees. Ma unistasin just sellisest suhtest ja sellisest elust, nagu on seebiseriaalides. See tundus nii põnev, samas nii kättesaamatu….aga seda ma pidevalt endale sugereerisin.

Olgu öeldud, et mul on diagnoositud üks psüühikahäire… õigemini öeldes, eripära, mida ma siinkohal ei täpsustaks, kuid see on seotud sotsiaalsete oskustega ning seoses sellega ei olnud mul lihtne leida kooliajal sõpru ning olin alati natuke naiivne ja hajameelne. Ainus, mis mul alati korras oli, oli õppimine. See oli mu kinnisidee — ma tahan saada haritud naiseks ning juhul, kui abiellun, siis samuti haritud ja eduka mehega. Koolis õppisin ma suure innuga inglise keelt, mis võis mind selles aidata. Ma olin just keeleõpetajate favoriit juba algusest peale, kirjanduseõpetaja tõi mind pidevalt esile ning ülde meeldisin ma kõikidele õpetajatele ja nemad mulle. Olin sõna otseses mõttes pailaps. Ma teadsin juba 13aastaselt, et juhul, kui ma abiellun või suhtesse astun, siis ainult eduka ja targa välismaalasega.

Välimuselt olen ma meeste mõistes klassikaliselt kaunis, kuigi mu nägu on mõnede arvates pigem huvitavam kui klassikaliselt ilus. Ma olen armastanud alati tähelepanu, kuigi olen veidi tagasihoidlik. Ometi suutsin ma oma koolis pälvida tähelepanu oma teistsuguse olemusega. Minu unistus lapsena oli saada tuntuks. Minu hobiks oli modellindus ja missindus, osalesin pildistamistel ning käisin nii mõnelgi võistlusel mitmes riigis, saades ka paar tiitlit.

Ma ei tea, miks, aga terve elu olin ma vaadanud viltu naistele, kes poseerivad topless või lausa täiesti alasti mõnel pildil või ajakirja kaanel. Ma lausa jälestasin seda. Playboy-kaanel poseerivad naised olid minu jaoks madalad, võrdsed prostituutidega. Ma imetlesin alati kuulsusi ja üldse naisi, kes keeldusid osalemast alastistseenides ja poseerimast riidetult. Ma olin raudkindel ühes asjas: mina ei poseeri mitte mingi hinna eest alasti, mitte kunagi!

Ära iial ütle iial, nii kõlab ammutuntud lause. Kui olin juba vanuses, mil hakkasin lõpetama oma esimest ülikooli, tuli mulle võimalus poseerida glamour-stiilis piltidel ühes veebiajakirjas. Olles vaadanud teiste ülistiilseid pilte, lõin ma kahtlema oma senistes väärtushinnangutes, kuid, kartes oma tuleviku ja maine pärast, ei olnud ma veel kindel. Ometi ei tahtnud ma minna ka “Selverisse müüjaks, kus keegi minust ei tea ega mind ei tunne” (just nii vihjas mulle inimene, kes mind pildistama kutsus, et kui tähelepanu ei meeldi, võin ju minna “Selverisse müüjaks, kus keegi mind ei tea ega tunne”). Aga ma ei tahtnud seda!!

Nii käis ühel hetkel mu peas klõps ning ma võtsin kauavaagitud pakkumise vastu.
Ma olin 22-aastane, kui mu esimene pildistamine toimus ühel kaunil suvepäeval heinamaal ja metsajärve kaldal…mäletan siiani hetke, mil adusin end oma ammust, raudset põhimõtet mitte iialgi alasti poseerida kadumas. Kadumas koos õhulise pluusiga, mis tol hetkel kui unes mul seljast lendas… Ning edasi oli vaid protsess. Klõps klõpsu järel, mõned liköörilonksud, paar suutäit pitsatki. Loojuv päike, lokkav suveloodus ning paljastatud keha…

Seeria tuli tõesti kaunis, pigem erootilise kui pornograafilise tooniga. Umbes aasta pärast toimus uus samalaadne pildistamine — sedapuhku olid teemaks Jägala sild, vahukoor, maasikas ning šampanja. Pildivalik oli glamuurne ning mina olin ilus. Oli see siis pildimaterjal, mida näidata kunagi lapselastele, et “näete, kui ilus modell teie vanamemmeke kunagi oli”?

Piltide juurde käis ka intervjuu, kus just spetsiaalselt minule vorbiti ülimalt provokatiivsed küsimused (nt “mitu pokaali šampanjat läheb vaja, et sind voodisse meelitada?”, “kui mitme poosi tüdruk sa voodis oled?” “saad sa kergesti orgasmi?” jne), sest mind tundes aimati, et oskan neile vägagi nutikalt vastata. Muidugi ilmus see koos piltidega ajakirjanduses.

Just tänu minu nende meelest nutikale kirjutamise oskusele pakkusid nad mulle ka väikest tööotsa erinevate artiklite toimetamise näol nende ajakirjas. Tegelesin sellega mõnda aega.

Kui ma olin 24aastane, rääkis tolle veebiajakirja omanik mulle uuest mobiilirakendusest, mida parajasti testiti ning mille tarvis oli vaja inimesi seda katsetama. Rakenduse mõte oli see, et inimesed tegid endast selfie-vormis videoid sellest, kus ja mida nad söövad ning seejärel vaatajad hindasid, kuidas toit/video tundus. Lõin siis samuti kaasa ning sain selle eest ka väikese tasu. Minust oli ja on seal üleval mitu-mitu videot.

Ühel päeval teatas mulle veebiajakirja omanik, et üks nende suurim investor tuleb Tallinnasse ning toimub väike õhtusöök, kus arutatakse tulevaste kampaaniate sisu ning kes saaks reklaaminäoks. Viimaseks pakuti välja mind. See olevat päris kõva sõnum mulle kui modellile, sest taga on rahad, asi võetakse ette suurelt ja rahvusvaheliselt.

Kuna pakkumine tundus põnev, lepitigi kokku üks novembrikuu neljapäev. Veebiajakirja omanik palus olla särav, viisakas, võluv ja värske. Pidin ju kohtuma ühe suurinvestoriga ning hea mulje korral saama elutehingu. Niisiis — pidin lööma end üles nagu printsess ning minema kohtumisele, kus pidi selguma, mis inimene ma olen, kas olen lõbus ja seltskondlik ning kas minusse tasub suuremaid panuseid teha. Kogu teema pidi käima suuresti siseringis.

Muuhulgas rõhutas omanik, et salapärane investor (nimetagem teda edaspidi härra Guidoks) on vallaline, ilus ja edukas…

Kokkulepitud kohtumine toimuski Tartus — kokkulepitud kohas ootas mind eksklusiivne Porshe, millest astus välja ning tervitas mind šarmantse hoiakuga, hallis mantlis keskealine meesterahvas. Me suundusime ühte kohalikku restorani, kusjuures samas kohas asus ka tema hotellituba. Istusime lauda ning võtsime menüüd. Tellisime mitu erinevat hõrgutist, millest mitu olid kalaroad. Härra Guido paistis silma oma teadlikkuse ja kõrgetasemelise maitse-eelistusega.

Loomulikult olin ma kergelt närvis oma esmamulje ning suhtlemisoskuse pärast, eriti, arvestades minu mõningast kohmakust uutes situatsioonides. Kuid juba peagi hakkas vestlus sujuma ning me rääkisime maast ja ilmast. Minule jäi selgelt meelde Guido tõsine, läbitungiv pilk, justkui analüüsides minu sisemaailma, vaagides iga minu detaili. Mida vestlus edasi, seda harvem seda pilku tajusin.
Kõhud täis, suundusime linna peale jalutama, imetledes varajasi jõulukaunistusi ja linna õhtuvõlusid. Ühel hetkel tegi ta mulle ettepaneku — tulla temaga koos hotellituppa. Mina vastasin, et ei, ma ei soovi tulla — küll aga võime minna mänguväljakule kiikuma! Härra Guido paistis üllatunud olevat — kuidas siis nii: tüdruk, kes on poseerinud topless-piltidel, erootikaajakirjas(!), ei taha tulla hotellituppa, kus on loogika? Miski ei klapi siin…

Aga kiikuma me suundusime. Küll kesklinna mänguväljakule, küll Toomemäele. Ning karuselli võlud said samuti proovitud justkui lapsepõlve õhtusel mängumaal, õhus kerge kire hõng…
Jalutasime-jutlesime veel natuke…ning oligi todapuhku aeg laiali minna. Enne minekut palus ta minult suudlust ning küsis, kas ma tahaksin temaga uue kuu algul Dubaisse minna, tal olevat sinna asja. Ma, olles juba niigi põnevas meeleolus, vastasin, et jah, okei.

Järgnevail päevil küsis härra Guido, kas ta tohib mulle iga päev helistada. Nõustusin. Nii vahetasime igapäevaselt kas või mõne lause elust-olust. Samal ajal olles teadmatuses eelseisva Dubai reisi pärast — ma ei olnud seal kunagi käinud ning ei kujutanud ette, mida me seal tegema hakkame, kuhu läheme, kuidas üldse see korraldus seal oleks…Tegelikult arvestasin küll sellega, mis võiks tulla ning üsna suure tõenäosusega lausa. Aga ma olin selleks valmistunud… Ehk just seetõttu küsisin nagu igaks juhuks härra Guidolt: mida sa tahad piletite eest vastutasuks? Härra vastas targa lausega: “Me teeme nii, nagu sina tahad…”

Loetud päevad möödusid kiirel sammul ning oligi käes aeg lennukile minna. Võtsin kaasa oma parimad rõivad ning ilumaterjali. Dubaisse jõudsin südaöösel. Härra Guido tuli mulle lennujaama vastu ning tervitas mind punase roosiga. Suundusime autoga mainekasse viietärnihotelli, kus oli tema peatuspaik.

Jõudnud hotelli, oli meie jaoks juba valmis õhtusöök kahele sviidis koos šampanjaga ning paar kingitust minule. Rääkisime. Kuna ta ei rääkinud eesti keelt, tõlkisin talle ka oma eelmainitud topless-intervjuu vastused inglise keelde, mis oli meie suhtluskeeleks. Muuhulgas oli seal üks küsimus, millele mina olin vastanud: “Ma ei olegi seksinud. Kas see siis pole piisavalt ekstreemne?” Ta oli silmanähtavalt hämmeldunud ega uskunud seda.

Sellest ja muust ning minu tagamaadest sai ta teada varsti. Guido oli väga tark härra ning taipas juba esimestel õhtutel ära ka selle, mis eripära mul on. Järgmistel päevadel käis ta ärikohtumistel, mina olin sel ajal hotelli basseini ääres, nautides päikesepaistet ja kokteili ning jahutavat suplust.
Kui temal oli vaba aeg, viis ta mu poodidesse, kohalikku parimasse kaubanduskeskusse, mis koosnes mitmest tuhandest poest ja luksusbutiigist, ning küsis, mida ma endale tahaksin — valik on suur, valigu ma, mida tahan. Mina kui tagasihoidlik inimene ei avaldanud soovi millelegi ning seega soovitas hoopis tema mulle, mis võiks sobida — ta on üks parimaid klassikalise stiili tundjaid, keda mina olen kohanud. Ning see, kuidas ta stilisti rollis oli ning just minule stiili kokku sobitas, oli uskumatu. Kokku ostsime mulle mitmeid klassikalist stiili rõivaid ja jalanõusid. Stilistina ning minu riietuse täielikus ümberkujundamises osales ta ka edaspidi. Sest eksklusiivse härrasmehe tüdruksõber pidi ju ka vastav välja nägema. Mulle meeldis minu uus stiil ning imetlesin tema fantastilist maitset tõeliselt.

Lisaks poodlemisele käisime igal seal oldud õhtul Dubai parimates restoranides õhtustamas ning tal oli võimalus mind lähemalt tundma õppida. Mis siis, et minu restoranikombestik oli tollal peaaegu olematu ning sealset etiketti ma suurt ei tundnud. Just temal oli suur osa minu etiketioskuste ja igas mõttes parema maitse kujundamises. Just tema tutvustas mulle teadmisi kultuurist, inimese olemusest üleüldiselt ning maailma võlust ja valust. Ma ei olnud kunagi näinud niivõrd tarka ja intelligentset inimest nagu härra Guido.

Just tema oli see, kes tõi minus esile küljed, mida ma ise ehk ei märganuks muidu kunagi. Ning minu olemasoleva ilu. Ning arengumaa…
Just temaga ma vaatasin ka filmi “Pretty Woman”, milles oli sarnasusi ka meie kohtumise looga.
Ei ole vist vaja märkida, et see toonane reklaaminäo jutt oli tegelikult väljamõeldis — lihtsalt ettekääne, et mind kohtama saada.

Ühel detsembrikuu argipäeval sain härra Guidolt kõne, et ta tuleb Londonist mõneks tunniks Tartusse, kuna soovib minuga kindlasti kohtuda. Enne õhtusöögile minekut kutsus ta mind mõneks ajaks autosse ning hakkas rääkima natuke ettevaatlikult või püüdlikult. Ulatades mulle kümme tulipunast roosi, kuldses pudelis Gucci lõhnaõli ning kommikarbi. Ning siis ta küsis, kas ma tahaksin olla tema tüdruksõber. Mina, näost õhetades, seistes silmitsi minu jaoks täiesti uue olukorraga, vastasin vaikselt: jah.

Pärast minu õhetavat “jah”-sõna suundusime kohalikku restorani einetama. Muuhulgas küsis ta minult, mida tahaksin jõuludeks — vastasin tagasihoidlikult, et lagritsakommi. Veidi pärast seda sain kena üllatuse osaliseks. Nimelt saabus härra Guido uuesti Tartusse ning viis mind samasse hotelli, mille restoranis esimest korda einetasime. Oli õhtu, täis põnevust ja salapära. Jõudnud üle hotellitoa läve, avanes mulle järgmine vaatepilt: terve tuba oli kaetud erinevate rõivastega ning kapi peal ilutses mitu paari kingi reas. Kuhu ma ka ei vaadanud — kleidid, kingad ja mõned aksessuaarid jäid igal pool silma. Hakkasin järgemööda kõike proovima — iga ese nägi mu seljas välja kaunis ja väljapeetud. Olin meelitatud. Jah. Gucci, Louis Vuitton ja teised eksklusiivbrändid olid nüüd osa minu igapäevast…

Veidi enne jõuluaega veetsime paar ööd Tallinnas, ühes vanalinna sviidis. Härra Guido üllatas mind todapuhku 45 punase ja ühe valge roosiga. Viimane pidi tähistama aastat, mil mina saabusin tema ellu…

Käisime taas kord poodlemas ning ostsime mulle mitu paari saapaid ja muud. Ta mängis päkapikku ning andis mulle üle mitu-mitu kingitust, mille pidin avama alles jõululaupäeval. Ma ei pidanud pettuma. Üks jõulueelsetest kingitustest, mis sai Dubais ostetud, oli iPhone, et me saaks mugavamalt suhelda. Kuna enne seda oli mul Samsung, oli poolik õun minu jaoks midagi uut.

Pärast uut aastat kohtusime uuesti Dubais. Ja nii ka edaspidi. Käisime ikka restoranides õhtustamas ning lisaks kaamelitega sõitmas, ning džiibitamas kohalikel kõrbeluidetel. Oli tõeliselt vahva kogemus. Üks värvikamaid kogemusi oli see, kui käisime ühes Dubai 7-tärni hotelli restoranis, mille sein oli hiigelsuur akvaarium, kus ujusid, justkui hiigelsuurel ekraanil, eksootilised ja huvitavad kalad. Meie eineks oli kõige kallihinnalisem kala, mida eales söönud olin, ning mida serveeriti ja lõigati soola sees, hõbekandikul. Üks õhtu. Üks hetk, üks aisting elust. Aisting, mis muudab teadvuse jooni. Ning see üks aisting seisab meeles nagu alasti.

Nii nägidki välja meie kohtumised: tema reisis maailmas ringi ja tegi oma äriasju, aeg-ajalt tuli minu juurde, et saaksime olla koos, käia kusagil väljas või teha muud huvitavat. Igal reisil käisime läbi ka mõnest poest ning, kuigi ma ei öelnud peaaegu kunagi, et midagi vajan, leidis ta ikka mulle mõne ideaalse paari kingi või mõne kleidi…või muud, mis mind tõesti rõõmustas.

2016. aasta jaanuaris rääkis ta mulle ideest üürida Tallinnas üks ilus korter — kus me saaksime koos olla, kui ta siin käib ning kus mina elada saaksin. Käisime vaatamas kahte lahendust Vanalinnas. Otsustasime ühe avara, kahekorruselise, 19. sajandist pärit majas asuva Vanalinna korteri kasuks. Leping sõlmitud, asusime kohe seda ka sisustama — muretsesime köögitehnikat, söögiriistu ja lisamööblit — lõppkokkuvõttes oli meie üürikodu vaat et unistuste kodu tiitlile pretendeeriv.

Umbes samal ajal, mil tutvusin Guidoga, tuli minu ellu ka üks uus sõbranna Paula. Ta oli minust aastaid noorem, kuid oma vanuse kohta vägagi küps, loomupäraselt hea stiilitajuga ning juba oma elus üsna palju näinud…vähemalt nii ta rääkis. Ja samuti väga ilus. Ta oli hämmastavalt elutarga jutuga, kohati nagu “noor vanainimene”. Ning see, kuidas mulle tundus, et ta mind ja teisi ümbritsevaid inimesi tajub, oli lihtsalt hämmastav…

Paula perel oli toona üks suur juriidiline probleem, mis ähvardas nad jätta ilma kodust. Kuna ta juba oli kuulnud minult, et Guidol on juristiharidus, siis küsis ta, kas ma saaksin organiseerida nende kohtumise, et ehk saab mees neile veidi nõu anda. Ma viisin nad kokku ning nad rääkisid oma murest.

Ma ei tea, kuidas asjad selle probleemiga edasi arenesid täpselt, aga Paula ema (kes oli, muideks, sügavalt usklik ja käis pidevalt kirikus ja luges Piiblit nagu ka Paula ja tema vend). Paula ema, nagu neiu isegi, oli väga väljapeetud ja kaunis naine, nendest mõlemast õhkus mingisugust erilist elegantsi.

Paula ema armastas öelda, et olen talle nagu teine tütar ning pidas ennast prohvetlikuks inimeseks ning Guido kohta ütles, et ta on justkui Jumala poolt saadetud. Ta ütles, et olen õnnistatud, et mul on Guido. Paula paistis olevat väga liigutatud ja hea meel mu üle. Nad kiitsid Guidot taevani ning ennustasid lausa, et võivad heliseda pulmakellad. Kord isegi ütles Paula ema, et “mõtle, kui tore, kui sammuksid kuldkingadega abieluranda.”…

Minu 25. sünnipäeval, mida pidasin nii Tartus kui Tallinnas, osalesid nii härra Guido kui Paula, Guido lausa mõlemal õhtul, et tutvuda kõigi minu sõprade-tuttavatega. Mul oli neid selleks ajaks juba üsna palju. Meie kodus valmistasime pidu ette koos. Iseend ja külalisi kostitasime sushi ja veiniga ning Guido tutvus minu sõpradega. Mul polnud ammu niivõrd toredat sünnipäeva olnud. Tõsiselt.

Guido oli mees, kes oskas üllatada, sõna parimas mõttes.
Üllatasin ka mina — kui ta tuli Eestisse, tervitasin teda roosikimbu ja oma parimate oskustega valmistet õhtusöögiga. Viimane ei kukkunud alati ilusaim välja, kuid ta teadis, et tegin seda heade tunnete ja hoolivusega — seega ei nurisenud keegi.

Me järgnesime teineteisele mööda maailma, küll ühes, küll teises riigis. Dubai, London ja Soome olid meie peamised kohtumispaigad…ja sealsed kaunid hotellitoad meie armupesakesed. Ning õhtusöögid veini ja šampanjaga meie aeg rikastavateks vestlusteks.

Mina tegelesin sel ajal missi- ja modellivõistlustel käimisega ka. Ühel neist — käis ta mulle kaasa elamas. Mujale ta küll kaasa elama ei jõudnud, ent käisime koos näiteks Veneetsia ilu ja kultuuri imetlemas. Lisaks veel, enne seda, Istanbulis, kuulsas Topkapi ja Sultan Ahmeti palees — nägin oma silmaga seda suurejoonelisust, tõelist kõrgarhitektuuri ning lahtirullunud Ottomanide impeeriumi ajalugu, mida kajastas minu armastatud Türgi seriaal “Sajandi armastus”. Meie kohtumise imelise 1. aastapäeva veetsime Dubai luksusjahil koos tema sõbra ja mõnede tolle tuttavate tüdrukutega ning härra Guido kinkis mulle selleks puhuks stiilsed teemantkõrvarõngad.
Sama aasta suvel kohtus härra Guido ka minu emaga — ta oli selleks juba varem soovi avaldanud. Saime kokku Tartus, ühes kenas söögikohas. Härra rääkis endast ja oma tegemistest. Samuti sellest, kui palju ma olin aastaga edasi arenenud, kuid vajan veel harimist, igakülgselt. Kohtumine oli väga meeldiv, härra Guido jättis minu emale hea mulje.

Lisaks kiidulauludele minu ja Guido suhtest sõnas Paula ema ka aeg-ajalt, et see suhe “ongi aitamiseks mulle” ning et “temast ei tule pereinimest, temaga pole mõtet luua peret”. et see suhe võib kesta aastaid, aga kui see kord lõpeb, siis mõistan, et see kõik oli seda väärt.
Elu läks edasi nagu ka sõprus Paula ja tema perega. aitasin neid ikka ning käisime koos väljas, tegime pulli ja nalja koos. Paula pidas mind justkui oma õeks ja mina teda. Meil oli nii palju ühiseid teemasid, me olime lahutamatud sõbrannad.

Muide, Paula ema ei käinud tööl ega olnud seda kunagi vist teinud. Temalt olevat ka küsitud selle kohta, kuid ta vastanud, et “Piibli uurimine on ju piisavalt suur töö”. Ma aitasin neid nii, kui suutsin, sest raha neil väidetavalt ei olnudki eriti…ainult mingid toetused…ma ostsin neile aeg-ajalt süüa, lubasin neil ööbida enda pool ning tegin neile välja kohvikutes.

Elu ja kohtumised läksid ilusasti edasi. Õppisin ja täiustusin mitmes plaanis. Kohanesin oma uue eluga, olin püüdlik, olemaks tema tasemel ning jätmaks talle head muljet. Tundus, et ta hindas seda.

Muuhulgas suunas härra Guido mu õppima ühte mainekasse eraülikooli eriala, mis on seotud tema endaga. Seal koolis õppis päris palju rikaste vanemate noori ning neid, kes olid palju reisinud ja teadsid, mis on külluslikum elu. Tänu sellele, mida härra Guido mulle õpetanud oli, ei paistnud ma nendest eriti kehvem, sain sealse kontingendiga normaalselt läbi. Arvan, et oleksin ka niisama saanud, aga siiski, hea oli, et oskasin kaasa rääkida erinevatest maadest ja kultuuridest, teadsin, kuidas maitseb kammkarp ja šampanja ning mis on LV ja Hermes.

Ühel 2017. a veebruarikuu hommikul aga juhtus midagi. See midagi oli justkui kainestav löök minu äsjanähtud unenäole lillepõllumaast…kõige imepärasemad lilled, värviline aasaõitseng, palistet päikesepaistega… Ent see kõik oli nähtav vaid läbi prillide, mida kandsin unenäos. Siis…siis ma ärkasin…vaatasin telefoni….ning nägin seal sõnumit tundmatult numbrilt, mille naisterahvast omanik Rita tutvustas ennast härra Guido naisena (!)ning teatas, et nüüd oleks meil aeg rääkida. Ma hüppasin hetkega püsti…süda kloppis, maailm läks kildudeks… Ma ei saanud rahu. Õhtuni. Terve päeva kummitasid mind kõiksugu mõtted. Ma kõndisin. Tolles sombuses päevas. Läbi oma mõtete, mis mind lahti ei lasknud. Ma ei julgenud…lihtsalt ei julgenud talle tagasi helistada ega küsida. Võib-olla kartsin midagi kuulda…midagi…

Igal juhul, härra Guido helistas mulle nagu tavaliselt. Küsisin viisakalt, kas ta teab xxx-numbri lõpuga inimest, kelle nimi on Rita. Ta vastas: jah. Ma siis seletasin, mis sõnumi ma sain…ning küsisin, et ega ma ju ei helista tagasi? Ta vastas, et ei, muidugi mitte, pole vaja.

Järgmisel päeval sain uue sõnumi, samalt xxx-numbrilt. Sama nimega naiselt. Sisu oli stiilis: “Nii et härra Guido ilmselt palus sul mitte vastata. Aga kas sa oled kindel, et ei taha rohkem kuulda? Näiteks meie 5-kuusest beebist? Tea, et mul ei ole midagi sinu vastu. Sa ei ole esimene ning mind tõesti ei huvita. Lihtsalt on vaja arutada mõningaid asju selgeks.”

Ma ei helistanud, küll aga rääkisin härra Guidole sellest sõnumist. Too vastas: “Kuula mind. On kaks asja, mida pead teadma: 1) sa oled kõige imelisem tüdruk, keda ma olen kohanud; 2) sa ei pea muretsema mitte millegi pärast!” Ning et ärgu ma muretsegu, ta ajab selle asja ise korda.

Rohkem ma sellelt xxx-numbrilt sõnumeid ei saanud.

Teate, mis on kummaline? See, et see xxx-numbri omanik ei helistanud esmalt mitte mulle, vaid minu sõbrannale Paulale! Kust ta küll minu numbri sai. Kas härra Guido telefonist? Igal juhul, Rita rääkis mu sõbratarile midagi, mida kuuldes too oli šokis. Ma ei tea, mida täpselt, aga oli. Hiljem me Paulaga arutasime sellest. Tema vastas, et ei tea, mis suhe tal selle naisega oli või on, aga härra Guido tunnistas ka mu sõbratarile, et tundis seda naist juba ammu enne, kui minuga tutvus. Ning et neil on küll laps. Lihtsalt mina teadsin seni ainult tema vanemast lapsest, kes oli tal tema eksabikaasaga.

Igal juhul, seda teemat me enam eriti ei puudutanud. Minu 26. sünnipäeva veetsime härra Guidoga koos ühes tema Soome hubastest palkmajadest. Tõin seal selle teema uuesti jutuks…ta vastas, et unustagu ma see…et “täna ei ole päev, mil sellest vestelda, sest on minu sünnipäev”. See olevat pikk-pikk lugu.

Aga ta tunnistas, et tal on ka teine laps, kui vana ta on ning mis on ta nimi.
Vana-aasta õhtul sain ma härra Guidolt sõnumi, kus ta tänas mind mu armastuse eest ning selle eest, et temasse usun.

Meie kohtumise algul Paula ja ta ema justkui ülistasid Guidot taevani tema abivalmiduse ja headuse eest, siis aga hakkasid teda minu silmis maha tegema, eriti just Paula ema, justkui olnuks nende ainus eesmärk nimelt minu arvamuse langetamine härra Guidost.

Tulemus oli see, et ma hakkasin teadlikult Paula ema seltskonda vältima. Näiteks, ühel veebruarikuu pärastlõunal käis üks minu lähedane sõbranna meie vanalinna korteris külas koos Paula perega, mina ei läinud nendega sinna, sest ma teadsin, et nad võivad taas hakata midagi minu suhte kohta kommenteerima. See olnuks mulle ebameeldiv olukord.

Oma sõbrannalt kuulsin hiljem, et ma olevat HOOR…ja et tema ei arva minust tegelikult eriti hästi. Möönis veel, et “kindlasti olen selline, et lööks igaühele noa selga”… Huvitav, et minule otse öeldes kinnitasid nad, et olen nende meelest üks siiramaid inimesi, keda teavad…
Ning loomulikult tegi Paula ema ka härra Guidot maha, et ta on ikka nii “paha mees” ning et “kindlasti ei jää see vanalinna korter püsima” ning et see on vaid “Issanda armust”. Ning et nendel on õigus “täpselt samamoodi elada selles korteris nagu minul”.

Jutu sees kõlas ka see, et nende jaoks on enesestmõistetav (!), et ma neid aitan, sest “Jumala lapsi peab aitama”. “Jumal tänatud, et meil ikka Diana on…mida me küll temata teeks?” — seda kuulsin mitmeid kordi nendelt endilt.

Elu läks edasi, kuid sees justkui näris aeg-ajalt…
Mõne aasta eest, oktoobris, sain oma üllatuseks teada, et Paula kolib koos perega Hispaaniasse! Mõtlesin, et tohoh, kas nad on saanud vahepeal rikkaks..kust nad üldse selle raha võtsid, kui alles aasta eest ei olnud neil veel mitte midagi… Mis nad seal üldse tegema hakkavad, kohalikku keelt nad ju ei räägi, mingit ametit ega haridust ei ole… Paulal oli keskhariduski pooleli…

Vahepeal oli aga juhtunud midagi kummalist. Nimelt, Paula ja eriti tema ema hakkasid Guidot minu kuuldes maha tegema a’la “Guido ikka ei ole sulle hea partii…ta on kaval, ebaaus, tal on nii palju teisi naisi! Sa peaksid leidma endale mõne normaalse poisi!”.

Huvitav, eks? Ma pidin ju olema see “kuldkingades pruut, kellega ta koos abieluranda liigub”?
See oli vaid üks näide, mida öeldi. Paula ema võis pikalt heietada, kui paha mees Guido on ning vihjas sellele igal meie kohtumisel, nagu tahtes mind veenda, et ma ei peaks olema härra Guidoga koos. Lisaks, et “ma elan valesti” ning peaksin minema Oleviste kirikusse oma patte andeks paluma. Ning et saan oma “vale elu eest” karistada nagunii.

Mõni kuu hiljem käisin ühel suvekuul Paulal ja tema perel Hispaanias külas. Olin seal mitu päeva. Üllatav oli see, kui ilusas majas nad elasid…see ei olnud küll otseselt luksusvilla, kuid siiski, ilus, mitme toaga ja uhke antiikse sisustusega elutoa ja basseiniga maja. Auto oli neil BMW.
Nad võtsid mind ülimalt lahkelt vastu ning võõrustasid hea ja paremaga. Nad ütlesid mulle, et oled neid “nii palju aidanud” ning et nüüd on nende kord”. Nad viisid mu kenadesse restoranidesse sööma, lõbustusparki, autoga sõitma… Ma siiralt uskusin, et nad tahtsid mulle tagasi teha seda, mida head ma neile olin teinud…

Siiski, Paula ema kasutas iga võimalust ja vaba hetke et minu kuuldes taas härra Guidot maha teha. “Saa aru, see mees paneb su kinni, aga Jumala teed on ettearvamatud!”, olid tema sõnad, mida mäletan.

Kui olime ühes välibaaris, siis sõnas Paula ema: “Vaata, kui palju kenasid noormehi siin on! Mina vastasin, et ei vaata teisi mehi peale härra Guido, sest olen talle truu. Paula ema hüüatas: “Truu? Miks?? Kas Guido sulle on truu? Temal on iga öö uus naine!”

Lisaks teatas ta mulle, et “Guido on minuga ainult HALETSUSEST (!) kuna olen isata kasvanud laps ning kogenematu ja ilus…et mees tahtis mind vaid õpetada ja aidata…aga tegelikult tahaks ta, et leiaksin endale PÄRISmehe”…

Veel kinnitas ta mulle, et “iga teine minu sõbranna oleks mind juba ammu Guidoga petnud, aga vot PAULA (!) on mulle ainus truu sõber, kes pole mind Kunagi (!) reetnud! Sest “Jumala lapsi ei saa kunagi puutuda!”

“Saa aru, see miraaž saab sul kunagi otsa! Sa ei tea oma teed selles elus, aga sa pead käima Jumala radadel, muidu sa ei leiagi!”

Tuleb tunnistada, et mina olin ainus sõber, kes Paulal üldse oli. Rohkem tal (vähemalt enda sõnul) kedagi ei olnudki. Minu teiste sõprade kohta möönis ta napisõnaliselt, et “noh, pole eriti minu tüübid…”.

Olles tagasi Eestis, külastas härra Guido mind mõneks tunniks meie uues vanalinna korteris, kuhu olin just kolinud. Tema sõnul oli tal mulle midagi tähtsat üles tunnistada.
Ja tunnistaski…siiralt mulle üles, et jah, tal on tõepoolest naine nimega Rita, ta ei öelnud seda mulle kohe, kuna ei teadnud, kuidas võiksin reageerida või haavuda. Ta tunnistas ka seda, et on maganud Paulaga…

Ning ka seda, et tema finantseeris nende Hispaania reisi. Sealt tuligi see raha! Polnud ju tegelikult raske arvata! Kas te nüüd saate aru, miks Paula ema mind tegelikult härra Guido silmis maha tegi? Mitte selleks, et ta muretsenuks meie suhte pärast, vaid et Paulat talle mehele saada, et neil oleks hea elu. Jah. Guido tunnistas ausalt, et tal on noorte tüdrukute suhtes nõrkus, ta ei saa sinna midagi parata. Talle lihtsalt meeldivad noored neiud. Lisaks soovitas ta mul olla Paulaga väga ettevaatlik, kuna “ta ei ole nii aus ja siiras neiu, nagu tundub…”

Miks Guido mu sõbranna Paulaga üldse magas, selles oli vasturääkivusi: Guido väitis, et Paula ise pakkus end talle voodisse, aga Paula rääkis vastupidist.

Kuulsin pärast, et Paula olevat olnud jube tige Guido peale, et too mulle üles tunnistas need asjad. Ning rääkis mulle Guidost veel palju inetuid asju…n-ö “oma versiooni”..ning ka seda, et neil oli pikka aega suhe ning et Guido armus hoopis Paulasse ära ning nad olid suhtes… Samas nimetas Guidot valelikuks ja halvaks meheks. Ometi olid nad koos…

Lugu oli jõudnud sellesse punkti, et meil Paulaga oli kahe peale üks poiss-sõber (või sponsor?) — me jagasime lisaks elule ja saladustele ka suhet…

Haripunkt meie suhte proovikiviks ja sõpruse saatuslikkuseks Paulaga tuli peagi. Nimelt, käisime Paula ja tema perega Pärnus. Paula ema juhtis muidugi taas teemad sinna, et ma ei peaks olema Guidoga ning et minu ilus elu kukub peagi kokku…

Olime rannas, päevitasime. Enne Paula peretuttava poole sööma ja kohvile sõitmist küsis Paula, kas ma saaksin laenata tema telefoni, tal olevat vaja helistada. Mina oma lolli peaga andsingi…
Paari tunni pärast…sain ma kõne Guidolt, kes oli sedapuhku väga kurja häälega: “kuidas, krt, sattus Paula kätte sinu telefon?? Ta teab nüüd kõike! KÕIKE!!” (seal telefonis oli muuhulgas ka minu sõnum, kuidas Guido kommenteeris midagi Paula kohta vastuseks minu sõnumile).
Muidugi…ma sain alles siis aru, et Paula ei tahtnud teps mitte helistada…vaid nuhkida minu telefonis sõnumeid, mis me Guidoga vahetanud olime.

Guido heitis Paulale ette, et ta reetis nii mind kui teda…ning et ta peaks õppima käituma. Guido oli väga kuri meie mõlema peale. Minu peale seetõttu, et ma olin nii naiivne, et usaldasin oma telefoni Paulale (oli ta ju mind hoiatanud Paula usaldamise eest!)

Me oleksime äärepeale Guidoga lahku läinud ning minu suhe temaga rippus vaevu juuksekarva otsas. Ma ei saanud kunagi teada, mis infot Paula sealt minu telefonist veel välja koukis, kuid Guido sõnul kahjustas see nii tema kui Rita elu.

Ma läksin Pärnust koju…tundega, et minu maailm on killustunud…sees oli teadmatuse ja lootusetuse tunne…tunne, mida ma ei olnud veel ealseski nii selgelt kogenud…
Siiski saatis Guido mulle sõnumi, kui olin bussis: ära muretse, ma helistan sulle homme”.
Järgmine päev ta helistaski…siis oli Guido juba rahunenud, kuid siiski veel üsna pahane. Rääkisime uuesti: kuidas ma siiski andsin oma telefoni Paula kätte, ta ju ometi hoiatas selle tüdruku eest, et teda ei saa usaldada… ning et see eilne juhtum tegi palju halba meile kõigile.

Edasine oli justkui õudusunenägu…ma ei mäleta sellest palju, kuid mäletan tohutut üksindust, kurbust…teadmatust tuleviku osas…ma ei teadnud, mida teha ja kuidas olla…mul ei olnud lihtsalt selgroogu. Lisaks olid veel pooleli minu õpingud eraülikoolis ning elasin luksuskorteris, mul ei olnud tööd (sest härra Guido ju hoolitses selle eest, et mul oleks ilus elu!) ja… Ma olin Guidost nii palju sõltuv…ma ei saanud teha midagi muud peale leppimise olukorraga. Ma ei rääkinud sellest mitte kellelegi. Minu sõbrad ja tuttavad teadsid endiselt, et minu elu on nagu üks ilus telenovela. Noh, oligi…ainult, et selle kõige halvemas valguses…

Sellest ajast me ei olnud Paulaga enam sõbrad meie kontakt katkes. Paula hakkas minust igasugu koledusi rääkima Guidole…et ma “olen tegelikult nõid ja bitch”, kes tahab teha halba… Ta tahtis mind Guido silmis palju mustata, et mind saada välja Guido elust… Vot nii. Alles kuu aja ja isegi nädala eest olin ma see “imeline ingel, kes neid aitas ja kelleta elada ei saaks”…

Guido ei uskunud neid jutte, vähemalt nii jäi mulje mulle. Kuigi, ta tunnistas, et oli nii segaduses, et ei teadnud enam, mida uskuda ja mida mitte.

Elu läks kuidagimoodi edasi, aga miski polnud enam endine. Guido ütles, et suhtleb Paulaga edasi ning maksab tema üürikorteri eest. Enne minu Ameerikasse sõitu ütles Guido mulle siiralt silma vaadates: “Diana…sa pead saama õnnelikuks…sa pead leidma endale hea abikaasa. Palun, ole õnnelik…kui keegi seda väärib, oled see sina…”
Ta tunnistas, et olen toonud talle igati rõõmu oma kohaloluga…kuna tema meelest on minus sellist siirust, mida tema pole eriti kohanud. Mis siis, et ta enda sõnul Paulasse armus…

Niisiis oligi. Me olime härra Guidoga koos, aga me ei elanud koos. Nagu oli suhe, aga mitte selline, nagu traditsioonilised suhted välja näevad. Meie ei olnud paar, kes jaganuks igapäevaselt laivis oma argipäevaasju. Me ei olnud paar, kus naine teeb igapäevaselt, töölt koju naasvale partnerile süüa ning viigiks pükse. Me olime paar, kus ei olnud rutiini selle klassikalises mõistes ning kus oli Koidu ja Hämariku element. Helistasime, sõnumeerisime, kui me koos polnud. Ma teadsin, et on olemas üks Rita-nimeline naine ja nende ühine järeltulija. Tean vaid, et nad ei olnud kunagi ametlikult abielus. Ma ei olnud isegi tema pilti näinud, kuid ma teadsin, et ta on olemas. Vahel see vaevas mind. Kuid härra Guido sõnul ei pidanud ma end halvasti tundma. Ma ei rääkinud Ritast ega tema teadetest kellelegi. Peale minu teadsid vaid Paula (kellele ta helistas) ja tema ema ja muidugi härra Guido.

Paulaga ei ole meil praeguseks mitte mingit kontakti ning ma tean, et ei saa mitte kunagi olema. Teise inimese õnnele ei rajata õnne ning reetmist mina ei andesta. Mina aga olen nüüd juba iseseisev ning ei ole enam mitte kellestki sõltuv. Saan hakkama. Lisaks on mul endiselt olemas oma disainerrõivad, kingad ja eksklusiivsed kotid ja ehted, mis on jutkui mälestus tollest elust. Neid hoian ma alati alles. Mul on hea meel, et olen saanud elada Vanalinna luksuskorterites ning reisida ligi 20 riiki, peamiselt tänu minu oma seebika-Armandole, kes mul oli härra Guido näol.

Mina tean seda, et Paulal ei ole siiani isegi keskharidust ning, olles juba üle 20 aasta vana, elab ta siiani koos oma ema ja noorema vennaga.

Muide, huvitav oli see, et umbes aasta eest kirjutas mulle Paula, ligi aasta pärast toonast kahetsusväärset juhtumit Pärnus: ta tervitas mind, küsis, kuids mul läheb ning loodab, et olen talle andestanud…ning et igatseb vahel meie toredaid ühiseid aegu ning et tal on siiralt kahju (!), et meie sõprus nii lõppes. Ma jätsin sellele kirjale vastamata…

Veelgi huvitavam on see, et mõned kuud tagasi kohtusin juhuslikult bussipeatuses Paula emaga, kes mind ootamatult märkas ja kõnetas…ning küsis nii sõbralikul toonil nagu vanadel aegadel…et “oiii, kullake, kuidas sul läheb! Tead, kuidas me ikka sinu eest palvetame…iga päev…ole sa ikka väga õnnistatud!” Ja siis rääkis lühidalt, et nad elavad hästi ning et elu veereb normaalselt…ega ma eriti uurinudki, olin lihtsalt niisama viisakas, kuigi sisimas nagu puuga pähe saanud — ta kõnetas mind, nagu poleks midagi juhtunud!! Paulat ma aga enam näinud ei ole, ei tänaval ega bussipeatuses…üldse mitte kusagil.

Kindlasti oli kahtlane see, et härra Guido oli näinud minu ema, kuid mina tema vanemaid mitte. Kuid siinkohal retooriline küsimus: isegi, kui tulnuks juba toona välja, et neil oli Ritaga suhe, mida olin kartnud, ning mina oleksin olnud rollis, mida ma ei oodanud, mida siis teinuksin? Kas ma oleksin jätnud ta maha? Kas ma kolinuksin päevapealt, vabatahtlikult, välja ilusast kodust, läinuksin kuuse alla, katkestaksin õpingud eraülikoolis ning minetaksin kõik selle, mida härra Guido mulle meie kooselu jooksul andnud oli, igas mõttes? Kas ma unustanuksin päevapealt selle, kuidas ta mind õpetas, arendas, mida ta mulle on pakkunud? Ning selle, et mul on nüüd kaks kõrgharidust?

Kas ma olen siis tõesti nii halb ja isekas inimene, et vääriksin surma seepärast? Ehk olen. Võib-olla põlen kunagi kusagil puhastustules — ma ei tea. Samuti ei tea ma, missugune on minu elu näiteks kümne aasta pärast ning kus ja kellega olen siis. Praegu saan ma teha seda, et olla lihtsalt iseseisev. Ma tean, et nii haruldast ja tarka, hea stiilitundega ja salapärast meest on raske leida teist korda. See, et me üldse kohtusime, oli täielik juhus. Rohkem mul pärast teda suhteid olnud ei ole ning ma ei tea, kas isegi tuleb… Tean vaid, et hoolimata oma halvast kogemusest selle kummalise “armukolmnurga” ja telenovela’likult šarmantse härra Guidoga on minu latt ikkagi seal, kus enne — alla seebika-Armando ma ühtegi meest ei vaata. See oli, on ja jääb minu meheideaaliks. Kui mu ellu veel kunagi keegi sarnane tuleb, oleks tore, aga kui mitte, siis — küll ma saan ka üksi oma elu elatud.

Samuti õppisin ma sellest loost seda, et mitte kõik kristlased (või need, kes end kristlasteks nimetavad) ei ole siirad ja ausad… see on formaalne. Ning religioonil ei ole siirusega midagi pistmist.

Vahel on nii, et need, kes meile siiralt silma vaatavad ja on maailma toredaimad inimesed, võivad olla tegelikult kõige hullemad mõrrad.

Alati ei ole võimalik teha vahet tõel ja valel mustvalges plaanis. Sest elu ei ole must-valge. Siin on palju värve. Alati ei ole võimalik elada põhimõtete järgi, millele on alus pandud lapsepõlves. Elu on täis saladusi. Ning vahel on need saladused keerukamad kui arvame. Või hoopis vastupidi — ehk mõtleme vahel asju keerukamaks ja raskemaks, kui nad tegelikult on. Kuid ehk just see ongi elu, mis on suurim kõigist dramaturgidest ning meie oleme vaid seebikanäitlejad selles, kel on oma rollid. Ka mina olen üks näitlejaist elu kirevas telenovelas. Kuid kas see ei olnud siis elu, millest kunagi nii väga unistasin? Kired ja draama tõmbasid mind juba lapsena käima (lihtsalt nüüd juhtus siiski, et ka mina olin neid osaline). Kas ma mitte ei unistanud juba seebika-armastusest ja elust? Lihtsalt sedapuhku kukkus välja natuke mitte ootuspäraselt. Aga elu on veel palju alles, küll ma saan uusi kogemusi.

Sõnade ja sündmustega luuakse maailma. See, mida just lugesite, on üks neist, mida mina olen loonud. Võta või jäta.