“Kõigil meil on tõekspidamisi, väärtushoiakuid ja mõtteid, mis on meile olulised ja millega me ei tee kompromisse. Me usume, et need on vääramatult õiged ja et kõik jäävad nendega nõusse, kui nad vähegi arukad on. Kuid aeg-ajalt puutume ikka kokku inimestega, kes ei jaga meie veendumusi,” kirjutab Sumin.

Ei tasu oma uskumusi kaitstes üksteist õnnetuks teha.

“Me võime tülitseda poliitiliste vaadete, religioossete uskumuste või väärtushinnangute üle. Kui vestlus neid teemasid puudutab, läheb kiiresti vaidluseks. Mitte keegi ei tunne, et teda kuulatakse või austatakse – püsima jäävad pahameel, segadus ja solvumine.”

Sumin sõnab, et peame küsima, kas meil tasub oma uskumuste kaitsmise nimel üksteist õnnetuks teha. Kas selle asemel, et oma väärtushoiakuid pühaks pidada, ei peaks me rohkem hoolima vastas istuvast inimesest? Kas pole parem olla koos õnnelik, kui üksinda oma õigust taga ajada?
Teise veenmine, et ta meie vaated omaks võtaks, on tema sõnul suuresti meie ego töö. Isegi kui osutub, et meil on õigus, ei saa meie ego rahuldust ja otsib juba uut mõttevahetust, kuhu sekkuda.

“Küpsus tuleb kogemusega. Üks küpsuse õppetunde avaldub selles, et me ei võta oma mõtteid liiga tõsiselt, oleme õppinud ego ohjeldama ja nägema suurt pilti. Oma õigsuse saamine pole kaugeltki nii oluline kui koos õnnelik olla,” tõdeb ta.