“Olen 34aastane naine, viimased kolm aastat abielus olnud mehega, kellega enne abiellumist olime ka paar aastat koos. Kuni seniajani ei olnud mul talle tõesti midagi ette heita, ta on kõige imelisem mees, keda üldse võiks tahta.

Jah, see puudutab kõike, meie omavahelist läbisaamist, meie arvamust tõsistel teemadel, seksielu… Kõik oli nii ilus, kuni mie viimase vahekorrani. Ta jõudis tippu ja karjus samal hetkel: “Oh, Annika!”

Mul vajus suu lahti. Ilmselgelt ei ole minu nimi Annika, mitte midagi sinnapoole! Näha oli, et mees ise ehmatas ka sellest ja kukkus kohe seletama, et see ei ole üldse see mida ma arvan, ta isegi ei fantaseerinud kellestki, tal pole õrna aimugi, kust see nüüd tuli.

Olen hoidnud tagasi kiusatust minna tema sotsiaalmeedia kontode profiilidele nuhkima, et näha, kas seal on mingi Annika või kust see nüüd siis tuli. Ma ei taha endale tunnistada, et on äärmiselt suur tõenäosus, et ta petabki mind kellegi sellenimelisega.

Kuidas ta küll võis keset kirehoogu millegi nii jubedaga hakkama saada? Me oleme ju alati kõik probleemid läbi arutanud. Mõtlesime juba tõsisemalt laste saamise peale ja kõik tundus olevat täielik idüll. Nüüd vist hakkan aru saama, et see oligi liiga hea, et olla tõsi…”