“Lugesin kevadel, kuidas paljud lapsed olid hädas oma vanematega, kes vaimustusid kodukontori võludest ja käisid poolpaljalt ringi ning jäid kogemata oma laste videokaamerate ette, kes parasjagu e-õppest osa võtsid. Naersin neid lugedes korralikult ega poleks osanud arvatagi, et olen mõne aja pärast ise täiesti plindris.

Oleme mõlemad naisega kodukontoris. Kuna minul on päeva jooksul palju Zoomi kõnesid, käin ikkagi igal hommikul pesemas ja sätin ennast ka normaalselt riidesse, sest videokaamera ees tahaks siiski normaalne välja näha ja niimoodi sujub mu meelest töö tegemine ka paremini.

Mu naine on aga täielik vastand. Temal neid Zoomi koosolekuid peaaegu et ei olegi, seega käib ta kodus dressides ja suvalise krunniga. Sellest ei olekski muidugi midagi, aga täna…

Täna oli mul parajasti jälle Zoomi koosolek ja ma olin juhtumisi vahetanud asukohta, ehk istusin nii, et ka muud tuba oli näha. Vahelduse mõttes. Ja keset koosolekut marsib mu naine järsku alasti ringi, ringutab, ja läheb siis magamistuppa riideid selga panema. Tuli teine siis pesust. Kell 12 päeval.

Pärast sain mina sajatada, et miks ma järsku niipidi oma arvutiga istun, tema ju ei teadnud seda. Mina jällegi ei mõista, miks tal on vaja keset päeva alasti ringi käia, tema käitumise pärast võidakse mind ju vallandada? Ma vahetasin kaks kuud tagasi töökohta, ehk ma ei ole veel ülemuse ja kolleegidega nii suurelt sina-suhtumise peal…”