Kuigi oleme oma elude eest ka ilma diabeedita vastutavad, jõuab see vastutus eriti selgelt kohale peale diabeedidiagnoosi. Iga väikseimgi otsus mõjutab edasist raviteekonda. Arstid küll annavad soovitusi, kuid igapäevane ravi on ainult meie endi kätes. Eriti keeruline on see, et diabeet on väga individuaalne ning ühte õiget lähenemist pole. Seega pole nagu küsida ka kelleltki.

Mingi hetk nägin Facebooki diabeedigrupis teemapüstitust, kus saatusekaaslased arutlesid psühholoogiliste probleemide üle. Kuidas diabeediga elamine tekitab ärevust, stressi, depressiooni, sest iga jumala päev on võitlus oma elu eest. Tuleb mõelda mida, millal, kui palju süüa, kui palju süstida, kuidas mõjutab trenn, jalutamine jne mu veresuhkrut. Kui liiga palju süstida, võin end eluohtlikkusse olukorda panna, kui liiga vähe, võin pimedaks jääda. Ja siis on veel kõik ülejäänud elu. Töö ja kool tekitavad stressi ja väsimust, vanemad käivad pinda, nägelemised partneri ja sõpradega tüütavad ära. Kogu elu virr-varris tuleb leida ka ilma diabeedita tasakaal, et terve mõistuse juurde jääda.

Hirmud, mis on hirmuks jäänud

Erinevad uuringud näitavad, et diabeeti põdevatel inimestel on suurem risk langeda vaimse tervisega kimbatusse ning tuntakse, et ei olda „normaalsed“. Ma ei ütleks, et mina ei tunneks end normaalsena, sest ühel või teisel eluetapil on absoluutselt igal inimesel mingi vaime või füüsiline probleem. Samuti, diabeet on niivõrd levinud, et seda võikski samahästi normaalseks pidada.

Mis ehk kõige enam minu hinge närinud, on koormaks olemine ja et mind heidetakse kõrvale, sest pean oma tervisliku seisundi tõttu teisi alt vedama. Väikesed asjad nagu peolt vara koju minemine või suuremad ühistegevused, kus kõik teised peavad minu toidu- või puhkepauside tõttu päevaplaani ümber tegema. Et mind ei kaasata, sest ma võin osutuda soovimatuks takistuseks. Rõõmuga tõden, et tänaseni on see pigem hirmuks jäänudki ning ma pole väga tihti pidanud tundma, et mind minu tervisliku konditsiooni tõttu kõrvale jäetakse. Küll aga, olen ma teadlikult erinevatest tegevustest kõrvale hoidnud, et vältida hüpoteetilisi olukordi, milles kaaslased võiksid tunda, et ma neil kuidagi ees oleksin. Anxi Diabeedijuttudest saad lähemalt lugeda minu seiklustest emotsionaalsetel rännakutel.

Kui ma esimest korda avastasin, et diabeedil võib olla mingisugune mõju minu vaimsele ja emotsionaalsele tasakaalule, olin siiralt kurb, et ükski minuga tegelenud tervishoiutöötaja sellele varasemalt tähelepanu ei juhtinud. Ja kurvastusega pean tõdema, et sirvides erinevaid avalikult kättesaadavaid materjale ja ravijuhendeid, on vaimsele tervisele piinlikult vähe tähelepanu pööratud. Ravijuhendid katavad kõiksugu füsioloogilisi eripärasid, aga riske vaimse tervise probleemidele ja ravivõimalustele pole mainitud. 2017. aastal välja antud rahvastiku tervise arengukava diabeedi valdkonna aruandes toodi samuti välja, et Eestis ei tegeleta piisvalt just patsientide psühholoogiliste probleemidega. Ma siiralt loodan, et vastutavad ametid on vähemalt selles suunas töötamas ning lähitulevikus saavad krooniliste haigustega inimesed paralleelset füüsilise tervisega tuge ka vaimse tervise osas.

Kui küsitakse, kuidas mul läheb, vastan ikka, et hästi. Me kõik vastame, onju? Ega eriti ei taha endale ja teistele tunnistada, et ma ei elagi täielikus idüllis. Ja ega keegi päriselt ju ei tahagi teada — keda paneb see teadmine üleliigselt muretsema, sest inimlikult me ju ei taha, et meie lähedastel halvasti läheks ning keda lihtsalt ei huvita. Kahjuks on sellisel käitumisel tihti negatiivne pahupool. Kui end päriselt avada ja vastutasuks saada negatiivse reaktsiooni osaliseks, oleme tulevikus veel kinnisemad. Veel enam, pahanduseks läheb siis, kui eraelulised ebaõnnestunud suhted hakkavad mõjutama kommunikatsiooni arsti ja patsiendi vahel.

Terves vaimus terve keha

Olen komistanud tervisekommunikatsiooni termini otsa nagu kaose narratiiv. Narratiiv on lugu ning inimestele meeldivad õnnelike lõppudega lood. Tahetakse kuulda imelisi paranemisi ja uskumatuid lugusid. Kahjuks on suhkruhaigetele ja teistele krooniliste haigustega inimestele õnnelik lõpp ehk tervenemine võimatu. Heast südamest teele pandud soov „Saa terveks!“ võib mõjuda eesmärgile vastupidiselt, sest seda ei juhtu mitte kunagi. See teeb eriti raskeks rääkida oma tuttavatele või isegi arstile asjadest nii nagu need päriselt on. Keegi ei taha kuulda lõputut halinat sellest, kuidas mu veresuhkur halastamatult kõigub või kuidas pidin järjekordsest lõbusast füüsiliselt aktiivselt tegevusest loobuma. Isegi arstile on ebamugav kehvematest intsidentidest rääkida, sest ei taha talle pettumust valmistada.

Rääkimata oma lähedastest, kellele ei taha oma taagaga asjatut murekoormat tekitada. Neist keegi pole väljendanud, et tahaksid kuulda ainult head, aga endal on lihtsalt halb tunne. Nii tunnengi mõnikord end oma muredega täiesti üksi.

Terves kehas terve vaim ja terves vaimus terve keha. Kui mõtted ja emotsioonid on kontrolli all, on võimalik sihikindlalt ja motiveeritult enda keha eest hoolt kanda. Diabeediga on võimalik tervena elada vaid siis, kui järjepidevalt järgida tervislikke eluviise ja arsti koostatud raviplaani. Motivatsiooni ja energiat nende tegemiseks leiame aga siis, kui oleme enda ja teiste vastu ausad — suudame teadvustada, milleks seda kõike vaja on, küsime abi ning ka pakume seda, kui näeme, et mõnel meie lähedasel on raske.

Tervishoid ja kõik sellega kaasnev ei piirdu vaid üksikute visiitidega arsti juurde, vaid nõuab individuaalset ja ühiskondlikku panust.

Minu mõtetel, tegemistel ja kogemustel diabeedist ja diabeedivälisest elust saate silma peal hoida Anxi Diabeedijuttudes SIIN.