Nii teeb Cole aeg-ajalt harjutust ja mõtleb oma elu peale tagasi. “Olen mõelnud, et kui mu elupäevad hakkavad otsa saama…. ning mõtlen oma praegusele elule, siis mida ma soovin, et oleksin teinud? Mida ma korda saatsin? Mille üle ma uhke olen?” sõnab naine, kes ei tee seda mitte selleks, et end hirmutada või masendada, vaid et motiveerida end meeles pidama, et just praegusel hetkel tehtu loeb ka tulevikus.

“Tahaksin mõelda, et olen uhke elatud elu üle. Küsimus on, mis paneks mind uhkust tundma? Tähtis on see, mis tundeid ma inimestes oma teekonnal tekitan,” märkis ta, mis tema jaoks uhkust tekitab ja oluline on.

4 mõtteviisi, mis aitavad olema parim versioon iseendast

Cole selgitab, et oma elu erinevates rollides — ema, abikaasa, kodanikuga või liidrina on ta aru saanud, et on neli mõtteviisi, mida kontrollima õppides suudame olla enda parim versioon. Need on tagasihoidlikkus, uudishimu, vaprus ja enesekindlus.

“Tagasihoidlikkus ja uudishimulikkus kõlavad sarnaselt, aga need on erinevad asjad. Seotud, kuid erinevad. Sama on ka vapruse ja enesekindlusega ,” selgitas Cole.

“Tagasihoidlikkus on sügav usk, et meil on teistelt õppida, et me ei tea kõike ja et vajame üksteist. See on mõtteviis. Uudishimu on valmisolek esitada küsimusi, kui usume, et meil on üksteiselt midagi õppida ja vajame üksteist. Vaprus omakorda tähendab suutmist ka ebamugavas olukorras suu lahti teha. See tähendab, et mure selle üle, mis mulje me jätta võime, ei takista meid õiget asja ütlemast või tegemast.”

Enesekindlus on Cole sõnul usk, et suudad vastused leida. “See on jällegi seotud tagasihoidlikkusega, et ma tegelikult ei tea kõike. Ja hoolimata minu karjääri kõrghetkedest, millest võiks rääkida — edust ja võitudest, võin öelda: ükski kord, kui olen alustanud uue tiimi, uue ettevõtte või uue projektiga, pole ma olnud selleks valmis. Esimesel korral pole keegi selleks valmis,” tõdeb naine.

Ebaõnnestumine kui katse õppida

Cole tõi välja olulise akronüümi enda elust — see on FAIL ehk First Attempt In Learning. See tähendab tema sõnul, et ebaõnnestumist peaks käsitlema esimese katsena õppida.

“Ma harjusin juba väga varases eas selle teadmisega, et kui ma teen midagi esimest, teist või isegi kolmandat korda, ei tee ma seda mingil juhul täiuslikult. Ja seega on mul õigus esitada küsimusi. On mõistlik kaasata teisi inimesi, kes aitavad ja toetavad. Ja tänu sellele, et õppisin küsima teiste nõu ja abi, sain ma lisaks abile ja nõuannetele ka teistest kiiremini järjest osavamaks,” rääkis ta. “Aga aja jooksul tekkis ka teistel soov minu tiimi kuuluda. Ja nad tahtsid, et mul hästi läheks, sest nemad olid osa minu teekonnast. Ma ei võtnud vastutust üksnes endale, ei püüdnud leida üksi lahendusi. Ja need neli mõtteviisi- vaprus, enesekindlus, tagasihoidlikkus ja uudishimulikkus ja tõeline usk sellesse, et pingutused ja südamesoojus on need, mis teekonnal tõeliselt olulised on, on tulnud õppetundidest mu enda elus.”