Kui ma teada sain, et mu abikaasa mind petab, tundsin ma imelikku kergendust. Meie abielu oli viimased kolm aastat olnud üsna tormiline. Ta töötas kahe koha peal, nädalavahetuseti baaris ja nii ta kohtuski ühe tudengineiuga. Kusjuures, mul õnnestus selle neiuga ka telefonitsi vestelda, et kuulujuttudele kinnitust saada.

See oli veider, rääkida naisega, kes minu mehega kohtamas käis. Eriti sellepärast, et ma polnud tema peale vihane, vaid ma nägin seda kui väljapääsu. Ausalt öeldes oleksin pidanud lahkuma juba enne, kui asi sellesse punkti jõudis. Olin noor ja rumal ja mõtlemata abiellunud. Võiksin sama väita ka oma eksabikaasa kohta. Me oleks pidanud märkama, kuidas me teineteist lõhki rebisime ja lahutama, aga ta polnud nõus. Lahutus polnud tema jaoks variant, sest ta oli nii kasvatatud.

Pärast seda kõike hakkasin ma rääkima mehega, kellega mul tekkis emotsionaalne side.