Me oleme kaks päeva järjest ületanud üle tuhande nakatunu piiri, haiglates on pooltuhat voodikohta hõivatud. Paratamatult hakkab kuklas kerima ühe tuntud selgeltnägija prognoos, et maikuus näeb ta vaid suurt surmade lainet. Täna üle pika aja linna sattudes, ei pea isegi selgeltnägija olema, et uskuda, et nii võibki minna.

Mina olen kaks nädalat olnud kodukontoris ja piiranud kontakte, sest on selge, et kui igapäevaselt lisandub 600-700 positiivset, siis triivime me taas hullema suunas. Olen käinud poes vaid vajadusel ja muidu tellinud kaupa koju. Kohvikusse minna pole tulnud mõttessegi.

Hästi elate, tallinlased!

Täna sattusin aga linna ja oma üllatuseks ei saanud ma arugi, et olen Tallinnas, pealinnas, mis on Euroopas teisel kohal nakatunute arvult elu kees nagu igal teisel neljapäevasel päeval. Kõikides kohvikutes istusid inimesed, jõid kohvi ja sõid kooki, kaubanduskeskustes oli mask igal kolmandal ning ühistranspordis igal neljandal. Neid teismelisi, kes maski kandsid, neid võis vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Kaua me siis hangume?

Vaielge mulle vastu, kui te nõus pole, sest selleks ma kirjutasingi siia, aga kas poleks targem see elu kaheks nädalaks seisma panna, et kõigile jõuaks kohale (jah, ka sulle, kes sa täna mulle bussis ilma maskita sõna otseses mõttes näkku hingasid, kui üle bussi telefoniga rääkisid!), et asi on tõsine.

Niimoodi hangudes elame me kellaajast kellaajani (9.00-18.00) kuni uue aastani. Ja kellel siis sellest kasu on?

Mina tahaks küll oma normaalset elu tagasi. Lihtsalt ei saa aru, miks osad seda ei taha. Ahjaa, sest neilt pole seda ära võetudki!