Anna kirjeldab, kuidas on hakanud ühtäkki märkama pargipingil istuvaid üksikuid naisi, kes tühja pilguga enda ette vahivad. “Nad on üksi, mahajäetud, lapsed on suureks kasvanud, oma elu leidnud… Varem ma ei märganud neid, aga nüüd näen niisamuti, nagu kunagi nägin rasedaid naisi. Kuid varem ma ei teadnud ka seda, et naine võib olla oma elus ise kurja juur. Sest just selliste mõtetega me oma rõõmu mürgitamegi.”

Kogu selle ühe hingetõmbega tehtud avalduse lõpuks tõdeb Anna naeratades, et tegelikult on temagi lihtsalt tavaline naine koos oma nõrkuste ja tugevustega. Ja et temagi nutab, kuid mitte rahulikult ja vaikselt, vaid sama tundeküllaselt, nagu ta ka armastab. “Armastus on nagu tuli, seda tuleb toita ja hoida,” avaldab ta oma abielu kestvuse saladuse.