„Härra, kas ma saan teid aidata?”

„Tahaks loota.” Jacob naeratas nurgapoe leti taga seisvale karu meenutavale mehele. Mehe silmis helkis säde ja põsearmi tõttu meenutas ta James Bondi filmi karakterit, nii et Jacob pidas teda kaunis seksikaks. Kuuldes pubiomaniku tuttavat häält, ronis Kuum oma korvist välja ja hüppas Jacobi disainerpükstes säärte vastu.

„Danny, jah? Mina olen Jacob. Rosa sõber, mäe otsas asuva Lobster Poti nime kandva pubi omanik. Rosa helistas mulle just äsja Exeteri haiglast ning ma mõtlesin läbi astuda, tere öelda ja vaadata, kuidas teil siin läheb. Sinust oli väga kena oma abi pakkuda.”

„Võttes arvesse, et sinu sõber Rosa päästis mu poja elu, pole ükski abi liiast. Minu ema nimi on Tina. Sa võib-olla kohtusid temaga, kui ta mu pojaga siin oli?” Danny naeratas, paljastades kuldkrooniga purihamba. „Ema ja Alfie tulevad ka ilu­tulestikku vaatama. Ma tean, et nad tahaksid Rosaga kohtuda – juhul muidugi, kui ta selleks ajaks tagasi on.”

„Olukorda arvesse võttes on see mõneti kahtlane.”

„No kui vaja, võin ma siia kauemaks jääda.” Danny vaatas ringi. „See on siin paras väike kullaauk.”
„Eee … tal läheb vist, jah, päris kenasti. Kuule, kui sul midagi selle vastu pole, et veel mõneks ajaks siia jääda, siis oleks see sinust tõesti väga kena. Eriti tänasel päeval. Suur tänu, Danny.”
Poe kelluke helises. Karusnahkses kasukas Bergamot tuhises uksest sisse, suundus meestele pilkugi heitmata poe tagumisse nurka ja asus uurima jõulukingitusi, mis Titchi oli alles eelmisel päeval nii kenasti välja pannud.

„Tore!” Danny kummardus Jacobile lähemale. „Nägin tagapool seifi. Ega sa äkki koodi ei tea? Ma pean pärast kassa ära panema.”

„Kahjuks pole aimugi.”

„Okei, sellisel juhul tulen otsin su hiljem pubist üles. Sobib? Võtan kassa kaasa. Ei taha ju sularahapatakat siia niisama vedelema jätta.”

„Siin pole nagu Londonis. Pane raha kööki mikrolaine­ahju, ma usun, et nii peaks okei olema. Võtan Kuuma ka kaasa, pakume talle ilutulestiku ajal seltsi.” Jacob kinnitas koera jalutus­rihma külge, mille peale ta karvane sõber erutatult klähvima hakkas. „Kus sa, Danny, peatud?” küsis Jacob end minekule asutades.

„Mäe otsas karavanipargis.”

„Okei. Igatahes Rosa poolt veel kord suur tänu.” Jacob ulatas Dannyle oma visiitkaardi. „Minu telefoninumber juhuks, kui sul peaks tekkima vajadus midagi küsida.”

„Lahedad hilbud,” märkis Danny endamisi, vaadates, kuidas disainermantlit ja -pükse kandev Jacob ukse poole sammub.

„Kuidas palun?” küsis Jacob ringi keerates.

„Soovisin sulle kena päeva.”

Danny otsis parasjagu lüliteid, kui märkas poe akna taga tumedapäist noormeest sisse piilumas. Seljakotiga nooremehe juuksed olid sassis, pikk parka määrdunud ja tema hallide silmade ärev pilk tekitas Dannys pisut kõhedust.

Leidnud lülitid, pani Danny tuled põlema ja pistis pea uksest välja. Mees seisis ikka veel poe ees.
„Kõik kombes?” küsis Danny.

„Kes sina oled?”
„Kes küsib?”
„Ma otsin Rosat.”
„Rosat pole siin.”
„Seda on näha. Millal ta tuleb?” Noormees kratsis rasvaseid juukseid.

„Kahjuks ei tea.” Danny oli sellele tüdrukule tohutu suure tänu võlgu ja kuigi ta ei teadnud tüdrukust midagi, ei kavatsenud ta hakata tema asju võõra inimesega arutama, liiatigi veel sellisega, kes nägi kodutu moodi välja. „Kena päeva,” ütles ta ust sulgedes. „Pean tagasi minema, mul on klient. Mis ma Rosale ütlen? Kes teda otsis?”

„Nate. Ütle, et Nate.”

Bergamot näppis endiselt jõuluriiulile välja pandud esemeid, aga kuuldes, et Danny tuli tagasi poodi, keeras ta naeratades ringi. Naise nägu raamisid pikad punased juuksed ja punane huulepulk tõi ta sinised silmad esile. Ta oli kunstkarus­nahast mantli nööbid lahti teinud ja valge kõrge kaelusega sviiter paljastas Dannyle, et Bergamot ei kanna rinnahoidjat. Danny üritas kõigest väest pilku naise silmade kõrgusel hoida.

„Rõõm näha siinkandis uut ja, kui ma võin nii öelda, nägusat nägu,” lausus Bergamot oma peene hääldusega. „Ma nimelt harrastan internetikohtinguid ja nagu võibki arvata, pole siinkandis nägusaid mehi eriti leida.” Ta võttis riiulist pika jämeda küünla ja hoidis seda mõlema käega.
Danny pilgutas silmi ja köhatas. „Eee … nojah. Ma ise olen mõnda aega Londonis ringi vaadanud ja ega seal lugu parem pole. Mu arm ehmatab vist naised ära. Mind peetakse gangsteriks.” Ta naeratas pisut kohmetult.

„Gangster? Fantastiline,” venitas Bergamot, kelle peen hääldus tõusis Danny mitte eriti peene häälduse taustal eriti esile. Bergamot pani küünla käest, lähenes Dannyle ja jäi seisma mehe hämmeldunud ja nüüdseks pisut näljaste silmade ees. „Kogu.” Bergamot pani sõrme õrnalt mehe ninale. „Oma.” Seejärel huultele. Ning siis silitas ta mehe nüüdseks juba kõvemaks tõmbuvat püksipiirkonda. „Kupatusega.” Ta tõmbas keelega üle huulte.

„Eee … mul on vaja … eee …” Danny ajas end sirgu ja hingas sügavalt sisse. Nii otsest rünnakut polnud ta kohanud isegi vanglas.

Bergamot sammus ukse juurde, keeras teistpidi sildi, mis lubas nüüd, et ollakse kahekümne minuti pärast tagasi, ja keeras ukse lukku. Siis tüüris ta Danny poe kööki, tõukas ta vastu ahju ning, lausunud kähedalt „Ma tean täpselt, mida sa vajad”, surus oma punased huuled Danny omadele ja tõmbas ta püksiluku lahti.