Aasta aega tagasi meil tuli mehega mõte, et võiks intiimelule natuke särtsu anda. Hakkasime harrastama pildistamist. Mina tõmbasin uhke erootilise pesu selga, kontsakingad jalga ja läkski klõpsutamiseks lahti.

Kuu aega hiljem kerkis esile uus plaan, et võiks ka lisaks pildistamisele hakata vahekorra ajal kasutama erootilisi mänguasju, miks mitte liikuda samm edasi ja avastamist jätkata. Ühel päeval otsustas mees sisse marssida erootikapoodi ja tõi sealt uusi ning huvitavaid asju katsetamiseks — massaažiõli, libesti ning vibraatori. Õhtu hämaruses läks kohe toimetamiseks lahti, panime arvutist erootilise sisuga videod, et asja käima tõmmata. Algus oli loomulikult rahulik, kõik algas mõnusa eelmänguga ja videote kommenteerimisega — mis meile mõlemale meeldib ja mida kohe üldse proovida ei tahaks. Tuju läks aina paremaks ja kõik sujus ideaalselt, hääled läksid aina valjemaks ja mõnutunne aina süvenes ja lämmatas mind jäägitult… kuid ühtäkki, kui tuli see TOP tunne ja nauding, siis kõlas uksel tugev koputus.

Elukaaslane pani kähku riided selga ja vedas end ukseni. Seal oli politsei. Nende esimene küsimus oli, et mis toimub ja miks selline lärm on, kas keegi peksab õrnemat sugupoolt (mind). Mees hakkas naerma ja ütles, et ei, kõik on korras. Politsei muidugi ei uskunud, jalutas ilma küsimata tuppa ja vaatas mulle tähtsa näoga otsa. Järgmisel hetkel oli kohal kolm politseinikku ja nad lihtsalt põrnitsesid meie lauda, mis oli täis erootilisi mänguasju, kirsiks tordil oli muidugi laua keskel asetsev vibraator. Nad jäid lõpuks uskuma, et mind ei ole väärkoheldud ja läksid meie andmetega minema. Järgmisel päeval helistas mulle ohvriabi töötaja ja küsis, kas mul pole ohvriabi vaja. Ma hakkasin kõva häälega naerma ja vastasin talle: ei, tänan küsimast, tegemist oli lihtsalt hääleka vahekorraga.

See oli tol hetkel selline äärmiselt ebameeldiv kogemus ning parima hetke rikkumine. Aga samas kui nüüd tagantjärgi meenutada, siis see pilt lihtsalt ei kao mu mälusopist ja ajab siiani aeg-ajalt muigama.