Naisel sai mõõt täis: kas leidub üldse meest, kellel ei oleks seda häirivat omadust?

Tundub, et pikk periood kodukontorit on hakanud mõjuma halvasti nii mõnelegi suhtele. Eile avaldasime ühe mehe kirja, kes on õnnetu, et tema naine on end kodus olles käest lasknud, täna avaldame ühe naise mõtiskluse, keda on hakanud häirima tema mehe käitumisviis ja ta tunneb huvi, kas see iseloomustab järsku kõiki mehi.

“Huvitav, mis teema sellega on, et kui mehed telefoniga räägivad, kõnnivad nad mööda tuba kas edasi-tagasi või ringiratast. Olin seda varem ka kontoris tähele pannud, aga kuna tegu on suure kontoriga, ei olnud see otseselt häiriv.

Kallimaga ühetoalises elades aga on tekkinud väike mure — mõnikord kestab tal üks telefonikõne ligi tund aega ja kui ta meie väikesel pinnal lakkamatult edasi tagasi marsib (ma ei saa jätta mainimata, et meie põrand kriuksub!) on minul pehmelt öeldes keeruline tööd teha või oma asjadele keskenduda. Muidugi ma olen temaga sellest rääkinud, aga vastuseks sain ainult, et temal on lihtsam kõndides keerulistele teemadele keskenduda ja kui mind ringiratast tiirutamine häirib, mingu ma ise õue jalutama.

Ma saan aru, et suhtes on vaja arvestada teise inimese eripäradega, aga ausõna, kui raske on rahulikult paigal istudes telefoniga kõneleda? Tean, et ma ei ole oma pseudoprobleemiga ainus. Olen kuulnud nii mõnegi sõbranna käest, kuidas elukaaslase hingamine/rääkimine/söömine on järsku kõige ärritavam asi maailmas…

Aga palun selgitage mulle — kas tõesti see telefoniga ringiratast trampimine aitab kuidagi kaasa? Või on võimalik ikkagi suure tahtejõu juures harjutada end rahulikult istuma ja rääkima? Loodan, et mõni mees vastab ja kirjeldab ka. Tahaksin tõesti aru saada, sest olen näinud niivõrd palju mehi niimoodi käitumas, naisi aga mitte sugugi.”