“Olen oma naisega koos olnud kolm aastat. Sain üsna kiiresti aru, et just tema on see inimene, kellega ma näen ennast ka kaugemas tulevikus. Viimasel aastal hakkasin mõtlema ka juba laste saamise peale… Kuni tuli järjekordne isolatsioon, kaheksi kodukontor ja kõik muutus tundmatuseni. Ma ei tea, kas teistele naistele mõjub ka isolatsioon niimoodi, aga minu naisele, kes ei ole pikalt oma naisteõhtutel lobisemas saanud käia, mõjub see küll imelikult.

Nimelt on ta muutunud vägagi veidraks. Nähvab mulle igasuguste asjade peale, nõuab mingeid tuleviku lubadusi, mida ma talle hetkel lubada ei saa, sest nagu öeldud, need on ju tulevikus. Viimaste nädalate jooksul on ta muutunud eriti kurjaks ja teatanud, et kui ma ei suuda talle isegi praegu lubada, et koroonakriisi lõppedes läheme me kahekesi pikale reisile, mis mõttega me siis üldse koos oleme?

Ühesõnaga väga absurdsed ja imelikud soovid. Ma saan aru, isolatsioon mõjub inimestele erinevalt ja ma üritan ju igati toetav olla, aga need nähvamised ja nõudmised on läinud täielikult üle piiri. Ma ei saa temaga neist teemadest ka eriti rääkida, sest siis on kohe kraanid valla — mina ei hoolivat temast, ei kuula teda, ei saa üldse millestki aru…

Ma olen täiesti nõutu. Ma ei saa aru, mida ma tegema peaks. Kui ma pakuks välja, et ehk võiks ta psühholoogiga nõu pidada, oleks meie suhtel vist täielikult kriips peal…”