Oi, kuidas mulle ei meeldi see distantsõpe. Esiteks istuvad lapsed kogu aeg toas, kuigi õues on juba nii ilus. Varem sai vähemalt kooli ja trenni minna ja tulla ning vahetunnis õues klassikaaslastega mängida. Nüüd on ainult toas passimine ja õgimine ja paksuks minemine.

Teiseks on välja tulnud haridussüsteemi kitsaskohad: lastele ei õpetata koolis, kuidas infot leida, vaid sunnitakse tuimalt mingeid ülesandeid lahendama. Pidevalt peab meelde tuletama, kus ja kuidas infot ja vastuseid on võimalik leida: teatmeteostest ja guugeldades.

Kolmandaks ja suurimaks probleemiks on see, et kuna lapsed on kogu aeg kodus, siis meil Priiduga on täiesti võimatu oma kahekesi oleku aega leida ja see on tekitanud meil omavahel tohutult pingeid. Oleme isegi juba lahkuminemisest rääkinud. Kui elaksime eraldi, oleks ju palju lihtsam oma aega leida: saaksime lapsi kordamööda hoida ja niimoodi puhata/lõõgastuda. Praegu on küll suhteliselt hullumaja.

Ma pole varsti 2,5 aastat normaalselt magada saanud. Isegi kui oleks võimalik, siis mina küll praegu õhtul kuskile välja minna ei tahaks. Ainus soov oleks terve öö järjest magada ja hommikul ka nii kaua, kuni uni ära läheb. Pean ju iga hommik umbes 6.30 ärkama.

Nii tahaks juba reisiplaane teha. Millegipärast nii, kui ilmad soojemaks lähevad, valdab mind täielik reisikihk. Ise ei teagi, kuhu minna tahaks, aga muudkui läheks! Talvel mul üldse sellist isu peale ei tule, siis tahaks kodus ahju ees vedeleda. Võib-olla tuleneb see minekuihalus sellest, et nooremana algas soojemate ilmadega hääletamishooaeg. Tänapäeva noored vist ei teagi enam, mida see sõna tähendab. Minu jaoks oli see peaaegu ainus ja kõige põnevam liikumisviis punktist A punkti B. Häälega sai juhuslike autodega ikka igal pool käidud, isegi Narvas. Häälega käisin ka tööl ja niimoodi oli võimalik Tallinna kesklinnast öösel peolt koju Mustamäele saada. Neid seiklusi oli päris palju. Ehk kunagi kirjutan nendest pikemalt...

Loe täispikka blogipostitust SIIT.