Sünnitraumaga Jete Lisee ema: minu lootus on, et Jete hakkab peagi kõndima, rääkima ja saab tulevikus elada täisväärtuslikku elu

Jete Lisee lugu algas kolm aastat tagasi, kui pisitüdrukul diagnoositi laste tserebraalparalüüs – püsiv kesknärvisüsteemi- ehk ajukahjustus, mis tekkis sünnitraumajärgse hapnikupuuduse tõttu. Hiljuti kolmandat sünnipäeva tähistanud tüdruku areng on nüüdseks hüppeliselt edasi läinud.

Lisaks tserebraalparalüüsi diagnoosile selgus, et Jete Lisee südames on ka kaks pisikest auku ehk kaasasündinud südemerike. Arstid kuulutasid pisikese Jete lamavaks lapseks. Kuid südikas ema Kertu ei ole diagnoosiga leppinud ega ootama jäänud. Ema on teinud kõik selleks, et tütre arengut toetada, et laps saaks tulevikus elada täisväärtuslikku elu ning juba täna saab öelda, et ema raske töö on kandud vilja.

Rõõmustavad edasiminekud ja füsioteraapia hindamatu abi

„Tema söömine on teinud suure edasimineku, ta sööb tahket toitu. Paranenud on ka silmavaade, käeline tegevus ja peahoid,” loetleb ema Kertu ja lisab, et uuel kuul tahetakse alustada Tallinnas tegevteraapias ja loovteraapias käimist ning jätkatakse ka füsioteraapiaga Pärnus. „Jetel on väga hea usaldusväärne suhe enda füsioterapeudiga, kes on kogu meie perele alati nõu ja jõuga toeks.”

Hetke üks suurimaid eesmärke on tüdruku kaelalihaste tugevamaks saamine ja peahoiu parandamine. Need kaks eesmärki on väga vajalikud, et Jete Lisee saaks hakata iseseisvalt istuma, seisma, kõndima. „Peakontroll on lühikese ajaga teinud meeletu hüppe, mistõttu saab ta paljusid asju kergemini teha ja soov enda ümber toimuvat jälgida on suur,” rõõmustab ema. Kertu räägib ka väiksemast, aga vajalikust eesmärgist:„Oleme võtnud kindlaks sihiks püreestatud toidult täielikult üle minna tahkele toidule.”

Koroona tõttu jäi ära oluline konsultatsioon

Ka kevadet oodati Jete Lisee peres pikisilmi, sest just siis pidi tüdruk saama Saksa neurokirurgide konsultatsioonile. Tänaseks pole neurokirurgid kahjuks koroona tõttu saanud Eestit külastata. „Viimased kaks kuud teeb meiega tööd Saksa füsioterapeut, kellega toimuvad tunnid Zoomi vahendusel mitu korda nädalas,” on ema siiski õnnelik.

„Oleme saanud erinevaid nippe, kuidas meelitada Jetet tahke toiduga harjuma, erinevaid harjutusi, mis on aidanud parandada silmavaadet, muutnud kaelalihaseid tugevamaks ja parandanud käelist tegevust.”

Kõik harjutused, mida tüdrukuga video vahendusel tehtud on, on Jetet silmnähtavalt aktiivsemaks muutnud ja toonud talle ka parema une. „Need on asjad, mis tunduvad enamikele inimestele väga tavalised, aga meile ülimalt olulised. On öid, kus Jete magab maksimaalselt neli tundi, mis tähendab, et järgmine päev on täiesti ebaõnnestunud. Füsioteraapia päevadel peame teraapia ära jätma.” Kõik kontaktid on Kertu ise otsinud ja terapeutidega ühendust võtnud.

„Viimane aasta on kindlasti väga keeruline olnud kogu meie perele. Varasemalt üritasin kuus korra leida aja, et minna kinno või kontserdile, kuid hetkel pole sellist võimalust. Päris enda aega praegu ei ole, kõik käigud toimuvad lapse arvelt, aeg-ajalt käib meil kiiremates olukordades hoidja abiks,” tunnistab Kertu.

Kui tekib tunne, et enam ei jõua...

„Mind aitab kõige rohkem Jete Lisee ise. Tema rõõmsameelsus, positiivsus ja edusammud. Minu lootus on, et Jete hakkab peagi kõndima, rääkima ja saab tulevikus elada täisväärtuslikku elu. Meil Jetega on väga vedanud, et minu vanemad on meie kõrval algusest peale olnud. Kui tekib tunne, et enam ei jõua, siis saan neilt alati tuge ja kõik koos saame hakkama,” räägib Kertu raskematest hetkedest.

Jete enda tuju tõstavad alati multikad ja muusika. „Lemmikud on hetkel "Must ja valge koer" ja väga meeldib ka Stig Rästa "Hambapesulaul".

Tüdruku uus lemmiktegevus on akuautoga sõitmine, mis talle kolmandaks sünnipäevaks kingiti. „Jete on üldse väga rõõmus tüdruk, ta rõõmustab iga päev kogu pere. Samuti on ta ka väga tugeva iseloomuga ning oskab enda emotsioonidega oma tahtmised selgeks ja kuuldavaks teha,” naerab ema.

Argised mured

Hetkel on Jetel võimalused raviks olemas, kuid tekkinud on argisemad mured. Nimelt oleks perel vaja päris oma kodu, kus oleks rohkelt ruumi ja Jete saaks toa, kus tulevikus saaks temaga tegelema hakata füsioterapeudid ja kuhu paigutada kõik abivahendid.

„Elame hetkel üürimajas ja see ei anna kindlust, et ühel hetkel ei tule kolima hakata. Korterisse me kõikide oma asjadega ära ei mahu ning nii minu kui Jete tervise tõttu me kahekesi elada ei saa, seega elame koos minu vanematega, kes mind nii materiaalselt kui moraalselt toetavad. Kuna mina tööl ei käi ja meie pere sissetulekuks on Jete vanaisa palk, siis ei ole mul võimalik ka laenu saada.

Kui kellelgi on võimalust meid kuidagigi toetada, siis võib julgelt ühendust võtta, oleksime väga rõõmsad, kui keegi müüks oma maja notariaalse järelmaksulepinguga, sest igakuiselt oleme suutelised tasuma umbes1000 eurot nagu senini,” sõnab ema Kertu, kes hoiab Jete igapäevategemistega kursis ka tuhandeid eestlasi Facebooki lehel Erilise Jete Lisee päevaraamat.