"Mulle on jäänud mulje, et väikeste laste emasid sageli tööle tagasi enam eriti ei oodatagi."
(55)
Eile rääkisin Võru naisega, kelle laps saab peatselt poolteist ja riigi heldelt makstav vanematoetus on lõppemas. Ent füüsilist ega vaimset valmisolekut tagasi tööle minna tal ei ole. Kuigi sellest avalikult ei räägita, on mulle jäänud mulje, et väikeste laste emasid paraku sageli tagasi enam eriti ei oodatagi. „Piim on ju pähe hakanud.” Ja … omavahel öeldes — tegelikult ongi! Heas mõttes muidugi!
Emana on järsku kogu elu — eesmärgid, ajakasutus, väärtused, suhete kvaliteet, emotsioonid ja probleemid — justkui uuesti kalibreeritud. See, mis enne pakkus rõõmu, ei ole võrreldavgi hambutu naeratuse tekitatud õnnetundega. See, mis enne tundus väsimus, ei ole võrreldavgi kurnatusega, mis nüüd on igasse rakku imbunud kuude kaupa katkendlikest öödest. Seda, mida enne tajusid probleemina, ei anna võrreldagi olukorraga, kui lapse kuus hammast korraga tulema hakkasid.
Kui varem võis minna tund siia ja kolm sinna kohvikus, jalutades, kas või ekraani skrollides, siis nüüd on igasugune „oma aeg” kulla hinnaga. Seda tuleb kasutada kohe ja parimal võimalikul moel: kas tegeleda mõne projektiga, midagi õppida, magada, teha mõned venitused või kas või koristada nii, et kaks kätt on korraga vabad.
Töine panus ja saavutused ametis, mis emotsionaalselt leigeks jätavad, ei paista uues valguses enam üldse ahvatlevad. Palk, mille pead lapsehoidjale maksma, et saaksid oma lapsest eemal umbses kontoris dokumente täita, tundub lausa jabur vahetuskaup.
Kui soovid kuulda emade ettevõtlusest, sellest, kuidas liikuda unistusest päris oma ettevõtteni, millised on emade suurimad väljakutsed ja kuidas saada majanduslikult edukaks, osale Merit Raju veebiloengus.
Millisest tööst unistab ema?
Asi pole ainult palgas. Kuigi palgatöö tinglik kindlustunne trikitab meid olema tänulikud stabiilse sissetuleku eest, on meil tegelikult veel soove, vajadusi ja hingeigatsusi ning need immitsevad palgarahulolu alt välja varem või hiljem niikuinii. Kindlustunne, vaheldusrikkus, enda olulisena tundmine, arenguvõimalus ja tähendusrohkus — me tahame tajuda kogu seda spektrit kõiges, mida ette võtame. Ja igas valikus on nüüd kaalukausil ka aeg lapsega.
Hetkest, kui oled lapsega koju jäänud, on elu väärtuslikkus ja sisu saanud teise tähenduse. Pärast seda kogevad emad sageli, et kuigi beebiga kodus olles jääb vajaka töistest arenguvõimalustest, kipub paljudel ametikohtadel pahatihti puudu olema suuremast tähendusrikkusest, mis beebiga on täiesti olemas.
Arvan, et täistöökoht ongi väikelaste emadele liiga intensiivne ja nii tekib kimbatus: liiga vähe aega lapsele, magamiseks ja iseendale, samas päevad läbi tööl olles tiksub kuklas süütunne ja üha enam kerkib sisemisi küsimusi „miks ma seda teen” …
„Ma ei taha enam 9st 5ni tööle. Ma ei taha enam üldse sellist stamptööd, kuhu ma ei saa panustada oma loovusega ja tegeleda millegi tähendusrikkamaga. Ja ma ei raatsi oma last lasteaeda panna,” räägib mulle Võru naine täie selgusega. Aga tal on puudu arusaamine, kuidas see saaks võimalikuks. Sest see pole päris tavaline valik, siin ei ole mingit kindlat retsepti, ettekäidud teed. See tee tuleb ise leida ja rajada.
