„Hoidku küll, mis see veel on?” Jeani ema seisis köögiuksel, käes just kaminaplaatidele pillatud suhkrutoosi tükid.

Tema suu oli hämmastusest pärani. Nagu oleks ükssarvikut näinud, mõtles Jean.

„See on küülik,” vastas Jean. „Sa näed seda ju ise ka?”

Loomake istus kapsalehti näkitsedes Jeani ja ema vahel linoleumil. Peale musta laigu tõmbleval ninal ja ühe musta kõrva oli küülik üleni valge ja alles nii väike, et mahtus kahte kokkupandud pihku.

„Jah, muidugi. Aga mida ta siin teeb?”

„Ostsin ta täna lemmikloomapoest, aga ei saanud puuri kaasa võtta, nii et poepidaja lubas, et toob selle õhtul meile koju ära. Ma loodan, et see on tal ikka meeles,” selgitas Jean.

Häirituna hüppas küülik aeglaselt ja kohmakalt järele porgandijupile, mis oli tal eest ära veerenud, ja Jeani ema astus võpatades tagasi uksepiida vastu.

„Ta ei söö sind ära, ema,” naeris Jean. „Küülikud on taimetoitlased.”

„Aga mis ime pärast sa ta ostsid? Meil pole ju kunagi mingeid lemmikloomi olnud.”

„See on Margaretile kingituseks. Ta rääkis mulle, et tahaks küülikut või kassipoega. Ma arvan, et ta on üksildane.”

Jeani ema ei paistnud sugugi rahustavat tõsiasi, et küülik ei jää nende kööki kuigi kauaks. Kui üldse midagi, siis ärritas see teda veel rohkem.

„Sa ei saa kinkida kellelegi elusat küülikut,” turtsus ta.

„No surnud küülikut ei saa ma talle kohe päris kindlasti kinkida,” vastas Jean. „See oleks liiga jube.”

„Kas sa oled tema vanematelt küsinud, kas nad tahavad, et tüdrukul oleks küülik? Neil võib olla tugevaid vastuväiteid.”

„Ei,” vastas Jean ja kaotas korraks usu oma suurepärasesse plaani. „See peaks olema üllatus.”

„Üllatus on see muidugi,” vastas ema teravalt. „Mis sulle küll sisse läks?”

„Minu meelest oli see hea mõte. See pole ju püüton. Ta lihtsalt istub oma puuris ja sööb kapsalehti, kuni Margaret tahab teda hellitada. Ma ei näe mingeid vastuväiteid.”

„Minu meelest olid sa väga tormakas,” leidis ema. „See tekitab tohutu segaduse, kui sa küülikuga ette teatamata kohale ilmud ja vanemad pole nõus teda vastu võtma. Väike tüdruk oleks kohutavalt pettunud.”

See väide torkas Jeani valusasti, ta tahtis ju ainult Margaretile rõõmu valmistada ja sattus oma nupukusest liiga suurde vaimustusse. Jeanile tuli pähe, et ema kirjeldas täpselt seda, mis oleks juhtunud, kui keegi oleks aastaid tagasi neile ootamatult küüliku kinkinud. Hetkeks tundis ta ennast nagu pettunud väike tüdruk ja see oli talumatu.

„Oh pagan, ma tahtsin ju ainult lahke olla,” pahvatas Jean, tõrjudes kriitikat, mille kohta ta teadis, et see on õiglane. „Sa kohe pidid selle ära rikkuma.”

Ema muutus jäigaks, protestides vaikselt, et Jean oli ületanud piire, mida ei ületata. Ükskõik, milliseid lahkarvamusi neil ka oli, hääle tõstmine või vihane tülitsemine oli niisama võimatu kui noa kõrri torkamine.

„See ei puutu üldse minusse,” ütles ema viimaks katkeval häälel. „Tee, nagu sobivaks pead.”

Hiljem, pärast õhtusööki, istusid Jean ja ema koos eestoas ning kuulasid raadiot, olles jälle sõbrad. Jean ei suutnud oma pahvatuse pärast vabandust paluda, kui ta oleks seda teinud, oleks see ainult ebameeldivust kinnitanud. Parem ilma vaidlemata nõustuda, et midagi ei juhtunudki. Oli teisigi, kindlaks kujunenud viise oma kahetsust näidata: kartuli-hakklihavormi jagamine nii, et ema sai rohkem, pakkumine ema valutavaid jalgu masseerida, ettepanek vaadata — jälle — koos Dorrie pulmaalbumit.

Küülik tukkus Jeani süles kokkuvolditud käterätil ja lubas ennast silitada. Tema raskus ja soojus mõjusid üllatavalt lohutavalt, nii et Jean juba pooliti lootis, et Tilburyd keelduvadki loomakest endale võtmast.

Poepidaja oli läbi astunud ja puuri toonud, nagu oli lubanud. Koduses köögis nägi see kopsakam välja kui poes ning võttis tagaukse juures ära suurema osa ruumi. Jean pani puuri põhja ajalehe ja õlgi ning sidus klaasist veepudeli kummipaelaga võrkakna külge.

Esialgu lõhnas puur värskelt ja roheliselt puidu järele, aga varsti omandab see vähem meeldiva loomalõhna, mida mingid tavalised köögilõhnad — Ajax, kohv, põlenud tikud, toit — päriselt varjata ei suuda. Loomulikult pidi see tegelikult õue minema — seda nõudsid tavalised hügieenireeglid –, aga praegu polnud mingit mõtet puuri kuuri viia, kui see mõne päeva pärast niikuinii uude koju kolib.

„Üsna rahulik loomake,” möönis Jeani ema enne voodisse minekut.

Suutmata küülikut päriselt puudutada, sirutas ema käe ja hoidis seda looma pea kohal, justkui andes oma õnnistuse.

***

„Howard?” „Jah. Kuulen.” „Tere, Howard, Jean Swinney siin.” Jeanil oli raudne alibi selle kõne jaoks, mida Howard kahtlemata ootas ja mis andis Jeanile enesekindluse, seega kõlas tema hääl üsna kindlalt. Alati, kui Jean nende viimasele jutuajamisele mõtles, tundis ta kerget paanikat, et oli mehele ennast nii palju paljastanud. Ilma telefoni kaitsva vahenduseta poleks Jean sugugi nõnda rahulik olnud.

„Tere, Jean.”

Howardi tervituses polnud vähimatki piinlikkust, ainul tavaline soojus ja viisakus.

„Gretchen saatis mulle kirja, et tuleksin nädalalõpul kleidiproovi.” „Jah, muidugi. Nii ta ütles.” „Palun vabandust, et sinust on minu sekretär tehtud, aga Gretchen palus, et annaksin sulle teada sobiva aja.” „Muidugi. Mul on pastakas ja paber valmis, et teated kirja panna.” Jean kuulis Howardi häälest, et mees naeratab. „Ütleme kell 11 laupäeva hommikul?” „Väga hea.” „Ja … Howard?” „Jah.” „Ma kardan, et olen teinud midagi mõtlematut.” „Või nii?” Howardi hääl kõlas korraga tõsiselt. „Kas sa ütled mulle, mida nimelt?” „Ma tahan olla täiesti aus.” „Räägi.” „Ma ostsin Margaretile küüliku. Ta ütles, et tahab hirmsasti lemmiklooma, ma läksin poest mööda ja ostsingi impulsiivselt ühe ära. Alles siis, kui ma mõtlema hakkasin, taipasin, et see võib olla kohutav pealesundimine.”

„Ja ongi kõik? Kivi langes südamelt.” „Kas see on sinu arvates õudne mõte? Palun ütle. Ma ei solvu.” „Küülik?” mõtiskles Howard. „Väga tähelepanelik … tähelepanuavaldus. Ei, ma ei tunne küll, et mind õudus haaraks. Otse vastupidi.”

„Aga Gretchen? Kas tema kiidab ka heaks?”

„Tead, piinlik küll, aga mul pole aimugi, mida mu naine küülikutest arvab. Peaaegu kümne abieluaasta jooksul ei ole me seda kunagi arutanud.”

Jean tundis, et hakkab rahunema. „Võib-olla peaksin talle kirjutama.” „Las ma küsin temalt täna õhtul ja kui ta õuduses kätega vehkima hakkab, helistan sulle homme. Kui ma ei helista, võid uskuda, et ta on küüliku poolt.”

„Ma ei tahaks mingil juhul tüli teha.”

Järgmiste kuude jooksul tuletas ta ikka meelde seda lauset — nii siiralt mõeldut — ja imestas omaenda lihtsameelsust.