"Tegin eelmisel aastal konto sinna paljukiidetud tutvumisportaali. Lükkasin võimalikke elukaaslase- kandidaate paremale ja vasakule. Sain kiiresti palju match'e ja käisin hoogsalt kohtingul," alustab oma kirja tallinlanna Liis*.

"Ühel õhtul läksin kohtingule endast neli aastat vanema ja eduka mehega, kellega olime juba nädalaid suhelnud. Õhtu sujus ilusti, algas kohviga ja lõppes pudeli prosseccoga. Kuna restoran pandi kell 22 kinni, aga meie jutt ei tahtnud lõppeda, kutsus kaaslane mind enda poole. Kõhklesin, aga olin nõus.

Läksime tema poole, kus avasime veel mõned joogid ja tema jäi üsna kiiresti švipsi. Mina hoidsin piiri ja väga ei joonud.

Mingil hetkel hakkas ta aga mulle ligi tikkuma. Suudlesime ja siis teatasin, et aitäh, aga mina pean nüüd minema.
Selle peale muidu viisakas mees aga silmnähtavalt ärritus ja keeras demonstratiivselt ukse lukku. Öeldes midagi sellist, et sind, kaunitar, ma küll koju ei lase!

Mäletan, kuidas sel hetkel sain ma hoobilt veel kainemaks ning kuigi mul oli juba hirm, siis püüdsin tema naljaga siiski kaasa minna, öeldes, et pean vara tõusma, et hommikul tööl ettekannet teha ja pean iluund magama.
Tema ärritus seepeale aega uuesti ja ütles, et miks ma siis üldse tema juurde tulin, kui mul polnud plaanis ööseks jääda.
Püüdsin teema kiiresti mujale viia, kiites ta ilusat kodu ja tänasin teda mõnusa õhtu eest. Ta haaras mul randmest ja ütles, et temaga nii ei tehta, aga okei, ta laseb mul täna minna, sest ma meeldin talle.
Panin helikiirusel selga oma jope ja otsisin jalanõud ja lihtsalt jooksin minema. Minu loo moraal on see, et kuigi me suhtleme kellegagi nädalaid või kuid ja meile justkui tundub, et me tunneme inimest, siis tegelikult ei tunne.

Esimesi kohtinguid võiks siiski veeta neutraalsel pinnal ja see, et ma esimesel õhtul tema juurde läksin, oligi vale. See kõik oleks võinud veel koledamalt lõppeda."

*Nimi on muudetud