"Mul on aastaid olnud hea sõbranna, kellega saame imeliselt läbi, oleme koos nii mõndagi läbi elanud ja suhtleme tihedalt. Küll aga ei ole ta kunagi päriselt suhtes olnud, pigem on tal olnud mõned üheöösuhted ja see on ka kõik. Varem oli ta sellega rahul, aga viimasel ajal on ta hakanud mõtlema, et sooviks siiski midagi rohkemat.

Ühel õhtul, kui olime väljas ja tegime mõned joogid, hakkas ta minult uurima, miks tema küll ei ole siiani endale head meest leidnud. Kuna mul on selle kohta oma arvamus, mille kohta ma eeldasin, et talle see ei meeldi, ei tahtnud ma alguses sellele vastata ja ütlesin talle midagi sellist, et küllap on ikka tema jaoks keegi olemas, ta peab lihtsalt kannatlik olema ja avatud meel tuleb samuti kasuks.

Ta ei jäänud selle vastusega rahule ja muudkui pinnis edasi. Lõpuks küsisin talt, et kas ta tõesti tahab minult ausat vastust ja ta ütles, et muidugi!

Rääkisin talle, et küllap on asi selles, et mehed armastavad silmadega ja ehkki ta on ilus naine, ei viitsi ta enda välimuse eest eriti hoolt kanda. Viimaste aastatega on ta kaalus juurde võtnud, meikida ei ole ta ennast kunagi viitsinud ja kannab lohvakaid riideid, mis on kõik vormist väljas ega istu hästi.

Sõbranna vajus näost ära ja teatas mulle, et mingi mehe arvamuse pärast tema küll muutuma ei hakka ja üleüldse on minust kohutavalt ebaviisakas naisterahvale midagi sellist öelda!

Ei ole vist vaja mainidagi, et me ei ole sellest päevast peale rääkinud ja ta ei võta minu kõnesid vastu. Aga mul tekib küsimus, miks üldse uurida kelleltki tema ausat arvamust, kui ei suuda sellega leppida ja on vaja hoopis solvuma hakata?"

Allikas: Mirror