Nii nagu kuulamine on suur töö, mis nõuab pingutust, võib sama raske olla ka jagamine. “Arvatakse, et ma pean kõigega ise hakkama saama ega hakka teist ilmaasjata tüütama. Selline suhtumine välistab koostöö, toetuse ja mõistmise,” selgitab terapeut, et kui me ei mõista, tekib olukorrast oma, tihti­peale vale arusaam. “Näiteks mul pea valutab, aga mida ma ikka hakkan sulle hädaldama, olen parem vait ja eemaldun. Teine mõtleb, et huvitav, miks ta mind tõrjub. Kui see kestab nii aastaid, siis ühel hetkel mõtledki, et ilmselt me ei sobi, kuigi pole üldse omavahel rääkinudki, mis meie sees toimub. Analoogseid täiesti absurdseid näiteid on ka mu teraapiaruumist.”

Üks põhjus, miks ei taheta jagada, võib olla ka kaaslase soov hakata kohe muret lahendama või sellele hinnanguid andma. “Saame mõistmise asemel halvemal juhul hukkamõistu: miks sa nii väikese asja pärast muretsed? Või siis hakatakse kohe asju ajama, et tee seda või mine sinna, mis jagajale võib-olla ei sobi.”

Jaga
Kommentaarid