See on kõige levinum probleem, millega inimesed ise oma suhteid saboteerivad

Katkend Petra Bocki raamatust „Mindfuck Armastus. Kuidas me oma armuelu saboteerime ja mida selle vastu teha saame“.

Aastaid tagasi klientidega töötades märkasin, kui palju me tegelikult ennast hävitavate mõtetega takistame. Mõnikord ei tea inimesed, mida tahavad, sest nad keelavad endale sügavaid sisemisi soove. Ja isegi siis, kui teame täpselt, mida tahame, on meie sees midagi, mis sageli soovide täitumist takistab. Seejärel peame endaga sisekõne, mis on kõike muud kui konstruktiivne. Üks naine uskus, et ta on oma viiekümne kahe eluaastaga uue armastuse leidmiseks „juba liiga vana“ ja vaid „naeruvääristaks“ ennast, kui üritaks oma esimest abielu taas päästa. Üks mees oli veendunud, et on õiguse õnnelikule armastusele igaveseks kaotanud, kuna ta oli oma naise ja lapse maha jätnud ning kahetses seda nüüd kibedalt. Teame lugematult palju segaseid viise, kuidas ennast halvustada, üles õhutada, juhiseid jagada ja enda kohta hinnanguid anda. Teeme sisemiselt asju, mida me tavaelus kunagi ei teeks. Mindfuck’i määratlemine võib kohati olla tõeliselt väljakutserohke ja täis põnevust. Siis öeldakse välja asju, mida meiesugused informeeritud täiskasvanud ebamugavaks või isegi ehk piinlikuks peame. „Ups, kas tõesti mina ütlesin seda?“

Varjatud juured

Nõustamises on praegu hulk tehnikaid, mis käsitlevad peamiselt takistavate tõekspidamiste avastamist ja nende asendamist uute ja parematega. Paraku pole need võtted jätkusuutlikud või suunavad inimesi sisemaailma, mis on rohkem seotud esoteerika, mitte tegelikkusega. Inimestega töötades olen täheldanud, et ei piisa vaid üksikute lausete ümbersõnastamisest, ümberpööramisest, lihtsalt vältimisest või eemale tõrjumisest. Iga tõekspidamise taga peitub terve uskumuste mõttemaailm, mis toimib kui juurestik, kus iga kustutatud lause asemel areneb kohe uus. See mõttemaailm näitab, et mida me tegelikult mõtleme, seda ka tõeliselt usume. Ja hoolitseb selle eest, et inimesed oma elus tihti käsipiduri peale jätaksid. Oluline samm klientide edasi aitamise juures oli tunda ära selle „paralleelmaailma“ mustrid ja neid muuta.

Pikaajaline ja olukorrast sõltuv

On olemas mindfuck’id, mis ilmnevad vaid teatud olukordades, ja on olemas ka sellised, mis on pikaajaliselt mõtetesse kinnistunud. Sageli on need just sellised olukorrad, kus meid ohustavad valu või häbitunne: kui mõtlete näiteks järgmisele hambaarsti külastusele, eesootavatele ettekannetele või eksamitele. Mõnikord võib mindfuck’i mõtteviisi põhjustada ka mingi teatud tüüpi inimene. Naine, kes ei usalda enam iseennast ja armastust, hakkab endamisi arutlema, kui mõni mees talle meeldib, et miks ta on tegelikult täiesti vale inimene ja miks oleks parem teda mitte usaldada. Ta ei taha nagunii midagi kindlat. Kui ta sulle tõesti nii väga meeldib, siis peab siin kuskil mingi konks olema. Pikaajalised mindfuck’id on seevastu mõttekäigud enda ja elu kohta, mis käivad kaasas kogu elu. Tööalane õnn võrdub ebaõnn armastuses või ma pole õnne ära teeninud jne. Need on justkui omamoodi „seadused“, mida endale välja mõeldakse. Tobe on aga see, et selle tulemusena kindlustamegi, et meie uskumused ka täituks. Seepärast küsin täiesti ausalt paljudelt oma klientidelt: „Kas tahate jätkuvalt ennast saboteerida ja oma mõtteid uskuda?“

Mindfuck saabub siis, kui asjad tõsiseks lähevad

Paljudest vestlustest jäi mulle mulje, et inimesed hakkavad ennast just siis blokeerima, kui seisavad silmitsi tõelise läbimurdega. Kui nad mitte ainult ei räägi, vaid lubavad endal kogeda midagi tõeliselt suurejoonelist ja imelist. Just siis asuvadki tööle ennast saboteerivad mõtted. Hullumeelsus. Tundub nagu oleks meis sisemine piir, mis juba tuttavaid mustreid kaitseb. Isegi kui eelnevad kogemused olid halvad, säilitab sisemine süsteem need ikkagi ja muudab neid vastavalt olemasolevatele kogemustele. Nendest saab seadus. Jääme vanade kindlate asjade juurde! Ei midagi uut! Seega kaasnevad kõikide muutustega ka blokeerivad mõtted, justkui üritaksime ennast millegi eest kaitsta. Olenemata sellest, mida me tegelikult tahame. Tihti muutub siis ka endast rääkimise kõneviis. Kohe muutub ka toon ning mõnikord ütleme endale „sina“. Sa ei peaks seda tegema. Sa pole seda ära teeninud või sa pole selle jaoks piisavalt hea. Tõstame endaga rääkides süüdistavalt näpu, nagu mõni range guvernant või kumminuiaga ähvardav politseinik.

Kui sisemine valvur hakkab rääkima

Seda häält, millega ennast sõna otseses mõttes juba tuttavatesse piiridesse surutakse, kutsun sisemiseks valvuriks. Teda võib ka sisemiseks kriitikuks nimetada. Kuid see poleks päris täpne. Sest see kriitik ei kritiseeri niisama, vaid tal näib olevat mingi kindel ülesanne või kohustus. See on omapärane ja tänapäeval täiesti absurdne kaitsemehhanism, mis hoiab inimesi tuttavates piirides, et neid kõige uue ja tundmatu eest kaitsta. Me kõik oleme kaheks jaotatud: üks osa esindab tegelikku mina, kes on uudishimulik ja avatud. Ja siis on teine pool, kes kritiseerib, distsiplineerib, soovimatut nõu annab ja manitseb kõike jätma nii nagu on. Põhimõtteliselt tahab ta head ja soovitab meil turvalisuse ja olukorra üle kontrolli säilitamiseks teda kuulata ning oma kohale jääda. See on saatuslik viga. See on vale. Üks tohutu arusaamatus. Me oleme jagatud kaheks ega räägi enam ühe häälega. Üks osa tahab üht, kuid teine ütleb hoopis midagi muud. Sõidame endast täielikult üle. Saboteerime ennast. Ja sellel on saatuslikud tagajärjed.

See sisemine konflikt iseloomustab ka igasugust tüüpi suhteprobleeme. Mõnikord oleme teise peale vihased, soovime talle vastu astuda ja teda karistada, tahame, et ta vabandaks. Ja samal ajal ei taha teda ka kaotada, ihkame taas kogeda harmooniat ja õnne. Armastame ja vihkame samal ajal. See on umbes sama, nagu siduda omavahel kokku kaks metshobust ja lasta neil siis vastassuundadesse joosta. Kõik takerdub, tiritakse ja rebitakse edasi, aga see teeb haiget. Me tahame lihtsalt olla õnnelikud. Kuid see hääl soovitab kaitsta oma õigusi, ennast kehtestada, asjad korda ajada, olla ettevaatlik, mitte maha jääda. Mõned inimesed räägivad suhtekontodest. Nad mõtlevad seda positiivselt, lausa nii positiivselt, et see minu arvates üsna absurdne idee on juba leidnud tee paariteraapia võtetesse. Ent kui kontosid juba avama hakatakse, muutub armastus justkui tehinguks, mille järel saab sellest lihtsalt pudi-padi pood. Vastastikusel suuremeelsusel, avatusel, usaldusel, lugupidamisel ja võrdsusel pole kontodega mingit pistmist. Kui on üks valdkond, kust peaks igasugused arvutused eemal hoidma, siis on see armastus. Ehk küsite nüüd endalt, kas peaksite siis hoopis ennast ohvriks tooma? Alati järele andma? Kõike tegema ja mitte midagi vastu küsima? Peaksite omamoodi Jeesus olema? Muidugi mitte. Kui tunnete ennast täieliku täiskasvanud inimesena, pole teil vaja teha mingeid arvutusi – te teate, et teil on kõike piisavalt ja suudate täieliku sisemise selgusega lõpetada need suhted, kus esineb selliseid rõhuvaid mustreid. Te ei pea enam ennast salgama ja igal õhtul n-ö päevakassat lugema. Pärast enesesabotaažist üle saamist ei saa midagi sellist juhtuda. Saate kõigega hakkama. Isegi selle tõelise valu korral, mida armastus võib põhjustada. Kõigepealt peame aga õppima, kuidas see teesklus lõpetada.

Vegetatiivses seisundis armastus

Püsivad sisemised takistused viivad mõnikord ka teise äärmuseni, kus suhtes ollakse nagu mingis koomaseisundis. Rollid on juba välja kujunenud, kõigil on oma koht. Kõik on rahulik, harjumuspärane. Kuid miski pole enam elus. Oleme ennast ise vaigistanud. Aitasin hiljuti ühte korterit tühjendada ja sattusin seal rääkima mehega, kes otsis endale uut köögitehnikat. Ta võis olla kuskil kuuekümnendate keskel. „Teie laste jaoks, kes oma esimest majapidamist sisustavad?“ küsisin temalt, kui ta kaste tühjendas. „Ei,“ vastas ta, „minu enda jaoks.“ Ta pakkis hoolega kristallist taldrikuid ja rääkis: „Minu naisel ja minul pole teineteisele enam midagi öelda. Oleme juba kolmkümmend aastat istunud samal diivanil samas elutoas, kus mitte midagi ei toimu. Ma ei taha oma viimaseid aastaid niimoodi veeta. Ma olen pigem üksi, kui jään selle vaikiva armastuse juurde.“
„Palju õnne ja minu lugupidamine,“ vastasin talle. Suurem osa inimesi ei julge oma elule otsa vaadata ja enda vastu aus olla. Oli aeg, kui sellel mehel ja naisel oli palju sõnelusi. Mingil hetkel said nad aru, milliseid emotsioone tüli vältimiseks maha suruda ning käitusid vastavalt vajadusele.

See algab umbes selliste mõtetega: Ah, seda ma parem ei ütle, muidu ta lihtsalt ärritub või parem vaatan ka temaga koos seda telesaadet, muidu tekib ainult probleeme, ja see võib minna lausa nii kaugele, et võõrdutakse omaenda impulssidest ja vajadustest, näiteks lähedusest ja hellusest või natukesest ajast iseendale. Inimesed juba on kord sellised. Suudame liigutada mägesid ja kaevata kõige sügavamaid tunneleid. Kuid paraku suudame ka iseendale korraldada sellised asju, mida ei tahaks uskuda. Rääkisin juba sellest, kuidas oleme pigem taimed kui masinad. Kuid alles praegu hakkame mõistma, millised tundlikud, kergesti ärrituvad ja manipuleeritavad elusolendid me tegelikult oleme. Ja igasuguse teistepoolse manipuleerimise eeldus on tugev võime ennast manipuleerida. Õigetes tingimustes võib meis tekkida kõige ilusam ja imelisem maailm, mis on täis fantaasiat, uudishimu ja positiivset energiat. Valedes tingimustes tekib aga enesesabotaaži sügavik. Nende kahe maailma vahel on vaid väike, kuid ülioluline vahe. Kujutage seda ette kui kangi, mida saab liigutada.

Teeme esialgse kokkuvõtte:

• Mindfuck’i mõtteviisi tunnevad kõik. Mindfuck peab seega olema osa meie mõtlemisest ja mingil hetkel on see väga loogilisena tundunud.mPaistab, et mindfuck seab sisemise piiri paika kohe, kui tahame seda ületada.
• Meie sees on mingi sisemine hääl, sisemine valvur, kes vajaduse korral seda piiri viimse hetkeni kaitseb ja tagab, et läheme emotsionaalselt hulluks.
• Valvur kasutab keelde, käske ja hoiatusi.
• Mindfuck’il on oma keel ja loogika, mis äärmustes toimib. Anname endale korraldusi, mõtleme vastandlikes konstruktsioonides nagu kas-või ja kui-siis. Kui ta sind armastab, siis ... Kas ta abiellub sinuga või ta ei armasta sind. Sellel on depressiivne ja agressiivne suunitlus.
• Mindfuck ütleb, et kui me seda mõtteviisi ei järgi, varitseb meid oht ja võtame äärmuslikke riske.
• Mindfuck tekitab stressi, mis vaibub ainult siis, kui tema käske täidame. Sellega muudetakse ennast vastavalt vajadusele ja õpitakse ise piiridest kinni pidama.
• Individuaalsed uskumused on ainult mindfuck’i jäämäe nähtav tipp. Seal all on terve veendumuste maailm. Kui lülitame vaid ühe veendumuse välja, siis jäävad selle taga peituvad mustrid siiski aktiivseks nagu juured, mis võivad uusi võrseid kasvatada.

Armuküsimustes on järgnev eriti oluline: mindfuck võib takistada esimesi armastuse suunas tehtud samme. Alati, kui peame ennast ebapiisavaks, väikeseks, kasutuks vms, hävitame ise oma kätega kõik võimalused. Inimene kiirgab väljapoole seda, mis parasjagu tema sees toimub. Mindfuck ähvardab ka siis, kui ei taheta elu reaalsusega leppida. Hakatakse otsima vabandusi, kuidas kõik ei olegi tegelikult nii hull ja küll asjad kuidagi toimima hakkavad, selle asemel et ennast ja tekkinud probleemi tõsiselt võtta ja päriselt tegutseda. Mindfuck ähvardab ka siis, kui reaalsust küll märgatakse, kuid otsustatakse seda eirata. Aastaid probleeme alkoholiga? Ah, küll kõik saab korda! Või: Ikka ja jälle tuleb ette vihapurskeid ja armukadetsemist? Pigem vaatan sellest mööda. Suhete osas alustatakse samamoodi juba tuttavatest väikestest mängudest, mida tuleb ette kõikides mindfuck’i mõtteviisides. Sõltumata sellest, kas heidame lahendamata probleemid kõrvale või neelame need lihtsalt alla ja teeme jätkuvalt halva mängu juures head nägu: kui asjades pole selgusele jõutud, siis hakkavad tekkima sobimatud mõtte- ja käitumismustrid, mis tekitavad ainult ühte – pettumust.