Jessica võttis telefoni ja saatis Mitchile sõnumi.
Lahutus on kohutav. Meie ei tee seda kunagi.
„Ega asi polegi ainult seksis, muide,“ ütles Sarah. „See on ainult osa. Asi on neis … meestes. Nemad on ka teistsugused ja kohtinguäpid on asja ainult hullemaks teinud.“
„Jumal küll, need äpid,“ ütles Megan. „P**** need äpid.“

„Need on kohutavad,“ ütles Sarah. „Kõik on nüüd nii pealiskaudne. Kujuta ette maailma kõige hullemat vallaliste baari, mis on täielikult internetti üle viidud. Mehed ajavad taga
mingit ideaalvälimust — sellist välimust, mida nad arvavad, et peaksid tahtma. Ja see ei mängi meie kasuks.“ Ta võttis telefoni kätte. „Te peaks nägema, millised need naised selles kuradi äpis on. Bikiinides kahekümnesed igal pool. Tüdrukud palkavad professionaalseid fotograafe endast profiilipilte tegema. Miks peaks mõni normaalne meievanune mees tahtma minuga rääkida? Ta võib telefoni võtta ja leida minust sada viieteistkümne aasta tagust versiooni.“
Kuna seda ütles Sarah ja keegi ei vastanud talle samaga ega öelnud, kui ilus ta on, segas Jessica vahele. „Ah, ole nüüd. Vaata, kui kuum sa oled. Ma tahan sind sõna otseses mõttes käsivarrest näksata.“

Sarah saatis talle ohumusi. „Jah, aga mitte kuum nagu kahekümnendates. Mitte ükski trenn ei suudaks mind selliseks muuta.“
„Ja tänu sellele,“ ütles Megan, „ jäävad meile vanemad mehed.“
„Vanemad?“ küsis Amber.
„Jep. Neljakümnesed mehed tahavad kahekümne kaheksa aasta vanuseid tšikke. Ja nüüd, tänu sellele kuradi internetile, võivad nad neid ka saada. Viiekümne või viiekümne viiesed? Meie oleme nende radaril. Nad armastavad meid. Me oleme
neile nagu palderjan.“
Amber oigas.

„Aa, ja ärgem unustagem riistapilte,“ ütles Sarah.
„Ah, muidugi, riistapildid,“ lisas Megan. „Ma mäletan enda esimest. Aasta tagasi. Üleminekuriitus.“
„Mina ka,“ ütles Sarah. „Eelmisel aastal. Advokaat nimega Chris. Ma veel arvasin, et ta on armas. Ta tundus normaalne. Me käisime dringil. Me rääkisime mingi tund aega ta tütre
ratsutamistundidest. Siis ärkasin ma järgmisel hommikul üles, vaatasin telefoni ja olingi äkki Noksilinnas.“

Jessica naeris kõva häälega ja kõik vaatasid tema poole.
„Sorri,“ ütles ta. „See on väga kohutav ja puha, aga sa ütlesid just Noksilinn.“
Ettekandja tuiskas mööda ja nad tellisid veel ühed joogid.
„Jep,“ ütles Megan. „See on ainult päevade küsimus, kui su telefon detailsete meessuguelundi piltidega üle ujutatakse. Tere tulemast klubisse.“

Amber oli täiesti löödud ja vajus oma tooli, lehtkapsasalat närbumas. Võib olla kuulub see asja juurde, mõtles Jessica. Samamoodi nagu riistapildid, oli ka see üleminekuriitus. Su lahutatud sobrad lubavad sul eesriide taha piiluda ja sina lased ennast sobivalt kohutada.
Kui nende joogid lauda jõudsid, kuhjasid naised kõik kaunistused, nagu kokteilipulgad ja tobedad vihmavarjukesed, laua keskele.

„Kas ma tohin teilt midagi küsida?“ uuris Jessica. Ta rääkis Megani ja Sarah’ga, juba kogenud lahutanutega.
„Kas see oleks midagi sarkastilist?“ küsis Megan. „Sest ma arvan, et me keegi pole vastavas tujus.“
„Ei,“ vastas Jessica. „Või noh … jah, ei. Ma luban.“
Nad lonksasid jooki ja vaatasid talle otsa.
„Kas te vahel kahetsete ka nende maha jätmist?“
Naised olid rääkinud oma lahutustest äärmiste peensusteni — põhjustest, tagasilöökidest, mõjudest. Aga mitte sellest. See polnud kunagi jutuks tulnud.
Jessica uuris edasi. „Ma lugesin ühte asja … ühte uurimust.“
Sarah teeskles norskamist.

„Lõpeta,“ ütles Jessica. „See on teemaga seotud. Tuleb välja, et kohutavalt palju naisi hakkab viie aasta pärast lahutust kahetsema. Umbes kuuskümmend kuni kuuskümmend viis protsenti.“
„Ma ei tea,“ ütles Megan. „Kui ma saaks seda uuesti teha, siis võib-olla ma oleksin Terryle lihtsalt andeks andnud ja eluga edasi läinud.“
„Aga ta pettis sind,“ ütles Amber.
„Jah. Ja see oli vastik. Ma tahtsin ta riista maha lõigata. Aga pärast hakkasin mõtlema, et ma ei teagi. On see ikka nii suur asi?“
Naised suhtusid sellesse retooriliselt.

„Mõnikord kahetsen,“ ütles Sarah. Ta kõlas piinatuna, nagu keegi, kes midagi üles tunnistab. „Lihtsam on abielus olla. Ja Doug masseeris iga õhtu mu selga. See oli nagu mingi rituaal. Isegi, kui me olime teineteise peale vihased või olime just hullusti tülitsenud. Iga õhtu.“
„Noh, see on lihtsalt suurepärane“ ütles Amber. „Ma peaks vist veini peale üle minema. Ma ei taha terve aeg oksendada, enne kui ma koju jõuan.“
Bar Vasquez muutus aina lärmakamaks. Nüüd olid kõik lauad täis — baaris istus kaks rida inimesi, kes ootasid vaba lauda.

„No võtame näiteks,“ ütles Megan. Ta hammustas oliivi. „Kui ma oleksin ikka veel abielus ja mul tekiks võimalus seksida selle kelneriga seal, siis kas te tahate mulle väita, et ma ei teeks seda?“
Jessica, Sarah ja Amber pöörasid end vaatama. Jessical läks hetk aega, enne kui ta mehe ära tundis. Mees oli imekaunis ja nägi oma laitmatus valges särgis tuttav välja — see oli kelner kohtinguõhtult. Nende pilgud kohtusid üle restorani.

„Okei, vau,“ ütles Sarah.
„Jessas,“ lisas Amber.
„Miks tema ei võiks meie kelner olla?“ küsis Sarah.
„Ma vist leidsin just oma valikuvõimaluste tipu,“ ütles Amber.
Megan tundus endaga rahul olevat. „Näete siis, mida ma mõtlen? Kes saaks naisele ette heita, kui ta kellegi sellisega sebiks?“
Nad vaatasid mõnda aega, kuidas kelner töötas, laudade vahel sõelus ning saia ja jooke laudadele viis.
Ning siis küsis Amber täiesti selgelt, sõnu sassi ajamata: „Mis te arvate, kas siin restoranis on keelatud töötajaid lakkuda?“
Ja hoolimata kõigest — pornost, kohtinguäppidest ja linnatäiest hirmuäratavatest vanematest meestest — hakkasid nad kõik naerma.