„Minu meelest see küll ülereageerimine ei ole — abielu lõpetada, kui tuleb välja, et sulle on kogu see aeg valetatud.”
(7)
Claudia istus jäigalt tugitoolis ja ootas, et Lee reedeõhtuselt tööjärgselt veinijoomiselt koju jõuaks. Claudia ise polnud läinud. Tal oli palju tegemist.
Lukus mehe võtit kuuldes hingas Claudia sügavalt sisse. Otsuse langetamisest saati tundis ta end märkimisväärselt rahulikult.
Lee astus elutuppa, kena nägu torssis. „Miks kohvrid esikus on? Sa ei öelnud, et sul sel nädalal konverents on.”
„Ei olegi. Ma jätan su maha.”
Lee kulmukortsutus moondus kõigepealt hämmelduseks ja seejärel vihaks. „Mida?”
„Kuulsid küll.”
„Ma polnud kindel, et kuulsin õigesti, sa ju lihtsalt istud seal! Sul on juba asjad koos? Me pole sellest rääkinudki. Mida kuradit sa öelda tahad?”
„Ma ei tea, kuidas seda veel selgemini öelda, Lee. Ma lähen ära. Meie suhe on läbi.”
Lee tõstis käed lae poole. „Kas asi on selles, mis too päev juhtus? Sest kui on, siis sa reageerid üle.”
Claudia oleks võinud selle peale endast välja minna, aga kuidagi õnnestus tal hääl rahulikuna hoida. „Minu meelest see küll ülereageerimine ei ole — abielu lõpetada, kui tuleb välja, et sulle on kogu see aeg valetatud.”
„Taevas hoia, Claudia. Me juba rääkisime sellest. See oli arusaamatus, nimetagem seda meelemuutuseks.”
„Ei, Lee, ärgem nimetagem. Võib-olla algas see tükk aega tagasi sellena. Aga praegu? Sulaselged valed.” Claudia ohkas. „Sa teadsid algusest peale, et ma tahan perekonda. Sa ütlesid, et tahad sama. Sa muudkui lükkasid seda edasi. Ma olin nõus. Aga kui ma kuulsin, kuidas sa ütlesid oma jõmmidest pokkerisõpradele, et sul polnud seda kunagi kavas, et küll ma lepin sellega, kui aeg otsa saab …” Claudia hääl murdus ja ta nägi vaeva, et seda kontrollida. „Ma ütleksin, et see oli küll trumpkaart, või mis?”
„Ma ju ütlesin, ma olin purjus. Ma ju ütlesin …”
„Sa ütlesid mulle nii mõndagi, aga esimest korda kuulasin ma oma kõhutunnet. Sinu jaoks oli selles abielus võib-olla kõik korras, aga ma olen hakanud aru saama, et minu jaoks ei ole.”
„Ja mida täpselt sa enda arvates nüüd peale hakkad?”
Claudia ignoreeris pilget mehe hääletoonis; eeldust, et Claudia ei saa üksi hakkama. „Esiteks hakkan sagedamini kõhutunnet kuulda võtma.”
Lee turtsatas. „Sind ja sinu kõhutunnet! Meie äris läheb vaja ka teisi oskusi, Claudia. Kõik sinu ametikõrgendused selles firmas on tänu minule. Kui mind ülendatakse, ülendatakse ka sind, sest inimesed teavad, et sa kuulud minuga kokku. Saad aru, kuidas asjad käivad?”
Claudia vangutas pead. „See pole tähtis. Ma esitasin täna lahkumisavalduse.” Lee silmad läksid pärani ja Claudia seletas edasi. „Ma annan lahutuspaberid sisse. Ära hakka vaidlustamisega vaeva nägema.” Kui mees suu avas, kahtlemata selleks, et öelda, kuhu Claudia oma lahutuspaberid pista võib, jätkas ta, hääles vaikne ähvardus: „Lee, ma tean su töösaladusi. Seda, kuidas sa tegutsed. See pole midagi ebaseaduslikku, aga kahtlemata moraalselt madal. Nii et ma soovitan sul minu vastu viisakas olla, kuni ma töölt läinud olen, ja lahutuse ajal kenasti käituda.” Ta keeras pea viltu. „Sulle pole vist pähegi tulnud, et võib-olla on asjad vastupidi? Et sind ülendatakse, sest mind ülendatakse?” Lee mõttetühi ilme pani Claudia peaaegu naeratama. Las ta mõtleb selle rahulikult läbi. „Mis korterisse puutub, siis võid minult mu osa ära osta, või siis müüme ja teeme raha pooleks. Mul ükskõik, aga ma tahan enda osa nii ruttu kui võimalik. Elu vajab elamist.”
Lee ilme väljendas raskusi mõistmisel, mis pöörde asjalood olid võtnud alates sellest, kui ta oli pärast paari veinibaaris veedetud meeldivat tundi uksest sisse astunud. Tema silmad läksid kissi. „On sul keegi teine?”
„Ei. Lihtsalt kohe kindlasti mitte sina.”
„Kui võluv! Äkki arutaks seda?”
Mehe hääl oli innutu — viimane tõend, mida Claudia vajas teadmaks, et Lee lihtsalt ei hooli temast piisavalt, et tema nimel võidelda.
„On meil midagi, mida arutada?”
Lee oli tükk aega vait ja ohkas siis viimaks. „Tõtt-öelda? Ei.”
Claudia tõusis. „Ma siis lähen.”
„Kuhu?”
„Debbie pakkus mulle tuba. Käin tööl, kuni lahkumisavaldus jõustub, ja hakkan samal ajal uut tööd otsima. Ma kavatsen jääda Londonisse ainult seniks, kuni lahutusega ühele poole saab ja ma oma osa korterist kätte saan. Siis hakkan elama sellist elu, nagu tahan.”
„Millist siis?”
„Ausalt öeldes ma ei tea veel. Ma tean, et see on Londonist nii kaugel, kui minna saan. Aga seda ma tean, et ma hakkan kandma selliseid riideid, mida tahan; sööma, mida tahan; ei lähe enam kunagi ühegi spordiklubi lähedusse; ei maadle enam kunagi hommik otsa juuksesirgendajaga, et sinu meele järele olla. Ma ei pea enam kunagi töö juures suud kinni hoidma, et sina saaksid oma kallist karjääriredelist üles koperdada. Mis peamine, ma ei ela oma elu koos mehega, kes lubas mulle, et me tahame samu asju, lubas mulle peret — seda üht asja, mida ma teadsin, et tahan –, aga kellel polnud mingit kavatsust seda lubadust pidada. Mehega, kes on valmis ohverdama oma naise soovid ja õnne ja kes valetas selle nimel aastaid.” Claudia astus esikusse ja vinnas kummassegi kätte kohvri. „Head aega, Lee.”
