’’Kui lööb, löö vastu’’.

Selle teksti kirjutamise ajal on käes augusti keskpaik ning õpilaste kooli naasemiseni on aega veidi vähem kui kolm nädalat. Sellest tingituna mõtlesin, et paneks veidi põhjalikumalt kirja ühe konkreetse mõtte, mis on mu peas juba mõned päevad mõlkunud.

Kaks aastat tagasi, kui ma käisin ühe 2. klassiga vestlemas kiusamise ning vägivalla teemadel, tekkis ka üleklassiline arutelu selle üle, millal on õige ennast kaitsta. Lapsed arutlesid omavahel ning arvamusi oli umbes sama palju, kui õpilasi klassiruumis. Küll aga märkasin, et üks tõekspidamine oli levinum kui ükskõik mis muu arvamus enda kaitsmise kohta. Selle kontrollimiseks palusin lastel käe tõsta, kui nende ema, isa või keegi nende lähedane isik on neile öelnud õpetussõnad ‘’kui lööb, löö vastu’’ või selle väite alternatiive (üks populaarsemaid olles ‘’ainult siis võid lüüa kui keegi sind enne lööb’’).

25 õpilase seast tõstsid käe pooled, kellest enamik olid poisid. Peale seda jätkus arutelu loomulikus suunas — üritasime jõuda selgusele, mis oleks parem reaktsioon sellele, kui klassikaaslane või koolivend/õde sind lööb, selmet kohe rusikate või jalgadega teisele inimesele omapoolset vastust pakkuma hakata. Lahendused tulid samuti sellised, mida enamik meist suudaks une pealt välja mõelda: õpetajale rääkimine, lihtsalt olukorrast eemaldumine, kodus vanematele rääkimine jne. Tundub ju lihtne, eks? Miks siis aga avastasin ennast nädal aega hiljem olukorras, kus pidin jälle sama klassi laste omavahelist füüsilist kaklust lahendama?

Koolipsühholoogina töötatud aastate jooksul olen leidnud enda jaoks lahendusi probleemidele, mis esialgu tundusid ületamatud, kuid noorte (siinkohal pean just silmas algkooli õpilasi) omavahelise vägivalla vähendamine on, ning tõenäoliselt ka jääb, nii minu kui ka paljude teiste noortega tegelevate spetsialistide jaoks üheks suurimaks erialaseks väljakutseks. Selle üheks (kindlasti mitte ainsaks) põhjuseks ongi just ‘’kui lööb, löö vastu’’ mentaliteet. Pealtkaudu lihtne väide, eks? Kui keegi sind lööb, on sul õigus teda vastu lüüa, et ennast kaitsta! Mine ükskõik millisesse võitluskunsti trenni või enesekaitsekursusele ning sulle rõhutatakse, et see, mida sa siit õpid on enesekaitseks, seda on lubatud kasutada VAID siis, kui keegi sind ründab või füüsiliselt ohustab. Küll aga on tihti see sama täiskasvanuid abistav mentaliteet ohuks lapse heaolule.

Selle mõtte lahti seletamiseks toon näite oma igapäevasest tööst just 1. klassi õpilastega. Tihti olen ennast avastanud nendega vesteldes rääkimas terminitest, mis minu jaoks on elementaarsed, loogilised. Kui lapsel on probleeme näiteks eneseregulatsiooniga (loe: enda tunnetega toimetulekuga) siis vestlen ma lapsega just sellest — tema tunnetest. Kuid sellest rääkides pean endale pidevalt meelde tuletama, et minu vastas istuv õpilane ei pruugi täielikult aru saada, mida tähendavad meie jaoks iseenesest mõistetavad sõnad nagu viha, rõõm, kadedus, tunded, motivatsioon jne. Ühe konkreetse õpilase puhul oli probleemiks tema pidev valetamine — peale pikka vestlust taipasin ma küsida, et kas ta palun seletaks mulle lahti, mida tema jaoks see sõna üldse tähenda. Selgus, et tema arusaam valetamisest erines õpetajate omast totaalselt, seega kui keegi ütles talle ‘’ära valeta’’ siis selle lause tähendus oli tema jaoks hoopis midagi muud. Kui aga laps ei tea mida valetamine tähendab, siis kuidas me saame talle öelda, et ta seda ei teeks?

Sama kehtib ka laste omavahelistes suhetes. Teie, kes juhtute seda kirja lugema, proovige vastata järgnevatele küsimustele: mis on kiusamine? mis on norimine? mis on kaklemine? mis on löömine ning mis on sellel ühist ja erinevat kellelegi haiget tegemisega? Nüüd kui te olete nendele küsimustele enda jaoks vastused välja mõelnud, proovige need vastused sõnastada nii, et nendest saaks aru ka 7-8 aastane laps. Selle ülesande mõte on tekitada arusaam, et kuigi enamik meist oskab eristada sõnadega haiget tegemist käe/jalaga löömisest ning juhuslikku müksamist pahatahtlikust tõukamisest, ei ole nende olukordade eristamine noores eas üldsegi nii lihtne kui me arvame.

Tänu sellele kuulen ka ise koolis laste omavahelisi tülisid lahendades alatasa ühte konkreetset laused — ‘’aga tema ju alustas’’. Kui keegi meile midagi väga halvasti ütleb, tunneme me ennast kohati solvununa, pahasena. Kui aga seda tunnet kogeb noor laps, kes ei ole veel õppinud oma tundeid sildistama ning nendega toime tulema, siis võivad need kõik pahameelt tekitavad emotsioonid esile kerkida ühe arusaamana — mulle on haiget tehtud! Ning kui tol hetkel meenuvad lapsele õpetussõnad ‘’kui lööb, löö vastu’’ siis selles emotsioonide pöörises ei ole lapsel võimalik eristada haiget tegemist löömisest, kui talle ei ole seda kunagi selgitatud. Ainuke asi, mis on lapse jaoks selge on see, et teine laps ‘’alustas’’ talle haiget tegemisega.

Mida siis aga teha?

Kas siis tõesti piisab lapsele selgitamisest, et mis see löömise ja haiget tegemise vahe on ning siis kõik lastevaheline vägivald kaob? Kahjuks see nii lihtne ei ole. Kui laps teab, mis vahe on haiget tegemisel ja löömisel, siis on lapsel puudu ikkagi üks tähtis infokild — mida ma siis löömise asemel teen? Kui me ütleme lapsele mida mitte teha, peab sellega kaasnema ka selgitus selle kohta, mida laps selle asemel tegema peaks. Kahjuks aga pean siinkohal tõdema, et iga lapse kogemus võib erineda ning puudub ühtne, kindel tegevus mida lapsele soovitada.

Kindlasti on ka lapsevanemad erinevatel arvamustel, kuidas ühes või teises olukorras laps käituma peaks. Küll aga saan ma pakkuda välja, et koolieluga alles kohanevate laste vanemad istuksid oma lastega kasvõi tunnikese koos, ning arutleksid läbi erinevad olukorrad mis võivad koolis esile kerkida ning kuidas nendega ilma füüsilise ning verbaalse vägivallata toime tulla. Kui teemaks tuleb kiusamine, siis alustage kiusamise defineerimisest. Kui teemaks kerkib norimine, löömine, kaklemine jne., siis proovige samuti uurida, mis tähendusega need asjad lapse jaoks üldse on. Kui te olete kindel, et laps saab nendest sõnadest samamoodi aru kui teie, siis on teil võimalus koos nö. meeskonnakaaslastena välja mõelda, mida võiks nendes erinevates olukordades teha. Proovige küsida lapselt näiteks küsimusi stiilis ‘’aga mis sina sellest arvad’’ või ‘’kuidas sina siin olukorras käituksid’’. Kui laps näeb, et tal on võimalus vestluses osaleda teiega võrdsena, siis julgeb ta kindlasti rohkem oma arvamust avaldada. (NB! Lahendused ning otsused peaksid olema teile mõlemale aktsepteeritavad. ‘’sa pead sest ma ütlen nii’’ siinkohal ei toimi).

Kokkuvõtvalt tahaksingi siia teksti lõppu jätta kolm omapoolset soovitust:

1) Leidke regulaarselt see aeg, kus teil on võimalik oma lapsega koos istuda ning vestelda. See ei ole vaid vajalik lapsele, vaid ka lapsevanemale.
2) Ärge eeldage, et teie laps saab asjadest samamoodi aru, nagu teie! Alati tasub enne probleemi üle arutlemist mõelda, kas lapse jaoks on kõik vestluses kasutatavad terminid arusaadavad.
3) Üritage vältida ‘’kuidas läks’’ rutiini sattumist. Ärge piirduge vaid igapäevaselt selle ühe ja sama asja küsimisega, mille vastus 99% ajast on ‘’hästi’’ või ‘’normaalselt’’.

Proovige oma lapse päeva kohta uurides küsimusi varieerida, sellega näitate te välja, et te olete tõesti lapse toimetustest huvitatud. Näiteks küsimused: mis läks sul täna hästi? mis oli täna kõige põnevam asi mis sa teada said? kas sa said täna sõpradega suhelda? Selliseid küsimusi ei pea muidugi iga päev lapsele ette söötma, kuid vahest aitab ka selliste küsimuste esitamine lapsel endal oma kogemusi ja tundeid analüüsida, milleks muidu tal võimalust ei esineks.