Alates sellest esimesest kohtumisest hakkasid Birgit ja Kristjan telefoni teel õrnusi vahetama ja kohtuma, kui mehe tihe töögraafik lubas. Mehel oli tõesti palju tööd, sest ka Birgiti ettepanekutele kinno või kontserdile minna ütles mees ikka ära. Samas ta põhjendas nii armsalt, et tahab kõik tööst vabad hetked Birgitiga voodis veeta. Birgit ei julgenud väga peale ka käia, et nad võiks rohkema aega koos veeta. Ta kartis oma õnne kaotada. Nii kaua oli ta ju seda õnne oodanud.

Selgus, et see Kristjan on ehitusinsener, kes loeb palju krimikirjandust ja tunneb huvi ka ajaloo vastu. Birgit võis tundide viisi tema juttu kuulata. Kristjan oli lahutatud ja koolis käiva tütre isa. Nad olid lahutuse järel oma maja ära müünud ja Kristjani eksnaine oli ostnud sinna lähedusse korteri. Kristjan oli ostnud korteri, mida hakkas ehitajate abiga renoveerima. Seetõttu elas mees tagasihoidlikus üürikorteris, kuhu ta Birgitit kunagi ei julgenud kutsuda. Birgit ei pidanud Kristjani korteri nägemist ka oluliseks, sest kolme-nelja kuu pärast pidi ta niikuinii kolima Kristjani juurde tema uude korterisse...