PIKK INTERVJUU | Hoolduspere vanemaks hakkamine: kui pikk protsess see on? Kuidas saadakse aru paarisuhte haprusest?

Kui terve peab olema hoolduspere vanem füüsiliselt? Aga vaimselt? Milliseid emotsionaalseid ressursse peab tal varuks olema? Neile ja paljudele teistele küsimustele leiad vastuse järgnevast intervjuust, kus saavad sõna hooldus- ja lapsendajaperede hindamise eksperdid Irje Tammeleht ja Elo Tenusaar.

Irje Tammeleht ja Elo Tenusaar elavad Pärnus ning töötavad sotsiaalkindlustusametis. Irje tegeleb hooldus- ja lapsendajaperedele suunatud teenuse juhtimisega, Elo nende perede hindamisega. Selliseid perede ettevalmistajaid ja hindajaid nagu Elo on üle Eesti kokku seitse: kolm Tallinnas, üks Jõhvis, kaks Tartus ja üks Pärnus, enamikus naised, aga teiste hulgas ka üks mees.

Elo on õppinud sotsiaaltöö korraldust, töötanud üheksa aastat lastekodus kasvatajana ning hiljem lastekaitsespetsialistina Pärnu linnavalitsuses. Saadud kogemus näitas talle, kui erinevalt vallad veel viis aastat tagasi lastekaitsetööd korraldasid ja peredega tegelesid. See andiski Elole tõuke kandideerida sotsiaalkindlustusametisse, sest mõte riikliku süsteemi loomistest ja praktikate ühtlustamisest tundus õige.

Irje on olnud sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonnas ametis selle loomisest peale ehk alates 2016. aastast, mil Eestis rakendus lastekaitseseadus. Samal aastal loodi üle Eesti omavalitsusi toetavad ja nõustavad üksused, mis hakkasid tegelema lastekaitsealase arendustööga.

Lapsed ja laste õigused on sotsiaaltöö haridusega Irje jaoks alati südamelähedased olnud. Enne sotsiaalkindlustusametiga liitumist töötas ta sotsiaalministeeriumis võrdsuspoliitikate osakonnas, kus tema teemadeks olid naistevastane vägivald ja sooline võrdõiguslikkus. MTÜde kaudu korraldas ta samal ajal lastele toetusgruppe ja koolitas lapsevanemaid.

2017. aastal toimus Eestis sotsiaalministeeriumi eestvedamisel suur reform — lapsendamine tuli maavalitsustest ja aasta hiljem hooldusperede hindamine kohalikest omavalitsustest sotsiaalkindlustusameti haldusalasse. Enne riiklikuks teenuseks muutumist hindasid hooldusperesid omavalitsused nii nagu nad oskasid, ühtne süsteem puudus.

Elo ja Irje, rääkige palun, milles teie töö täpsemalt seisneb?

Irje: Vastutan selle eest, et lapsendaja- ja hooldusperede ettevalmistamise ja hindamise teenus oleks kvaliteetne ja et meil töötaksid inimesed, kes teavad, miks ja mida nad teevad. Et kogu protsess alates ideest hakata hoolduspereks kuni lapse saabumiseni perre oleks terviklik ja kvaliteetne. Et pereuuringud põhineksid ühtsetel alustel. Et perede hindamine, millega tegeleb sotsiaalkindlustusamet, ja perede koolitamine, mille eest vastutab Tervise Arengu Instituut, oleksid üks süsteem, mitte kaks paralleeluniversumit. Samuti hoolitsen selle eest, et perede hindajate töörõõm oleks kõrge ning nende kompetentsid lubaksid neil seda vastutusrikast tööd teha. Ehk juhin nii protsesse kui ka inimesi. Lisaks oleme kogu sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonnaga näoga kohalike omavalitsuste poole, neid nõustades, toetades ja jõustades.

Elo: Abistan lapsendatud inimesi oma päritolu kohta info leidmisel. Püüan leida bioloogiliste vanemate andmeid ja olla vahendaja kahe osapoole vahel. Suhtlen omavalitsustega, kui nad otsivad bioloogilisest perest eraldatud lastele asendusperet või soovivad sel teemal arutleda, et lapsele parim lahendus leida. Samuti suhtlen asenduskodudega.

Nõustan nii lapsendaja- kui ka hooldusperesid. Pole sugugi harvad juhud, kus lapsendamissooviga pere otsustab hoopis hoolduspereks hakata. Oleme võimalikult paindlikud, näiteks teeme saartel elavate peredega esmavestluse Skype’i teel, et nad ei peaks Pärnusse sõitma. Hiljem toimuv kodukülastus ja sellega kaasnev pikem vestlus kestab tavaliselt 5–6 tundi. Vestluse käigus räägime paljudel erinevatel teemadel, tihti ka sellistel, mida sõpradegagi ei jagata.

Kui keeruline see perede ettevalmistamise ja hindamise töö on?

Irje: Kõige keerulisem on see, et kui hooldusperet ette valmistame ja hindame, siis last ju veel pildis ei ole. Me ei tea siis veel, kes on see laps, kes sinna perre elama asub. Seega peame peresid hinnates suutma tulevikku prognoosida, tuvastada ressursid ja ohutegurid. Ettevalmistus- ja hindamisprotsess on seetõttu nii põhjalik, et maandada võimalikke riske.

Elo: Minu töös on keeruline hoomata tervikpilti. Ma küll suhtlen perega tihedalt ja käin külas, aga isegi kui näen, et tegemist on väga armsa ja südamliku perega, kellele ma annan positiivse hinnangu, siis ikkagi jääb mulle väike mure sisse — kas ma nägin läbi ja oskasin kõike olulist märgata? Kas sain sellest perest päriselt aru? Aga kui meil on laps, kelle saame selle perega kokku viia ja kui ma neile lõpuks koju külla lähen ja näen, kuidas neil kõigil silmad säravad ja kuidas laps neil süles ja kaelas ronib, vot siis küll see mure kaob!

Irje: Meie töös on eksimise hind suur, kui me ei oska hindamise ja ettevalmistamise käigus võimalikke riske läbi hammustada. Lapse liitumine perega on tahes-tahtmata pere jaoks kriis. See võib olla positiivne, aga väga tugev kriis, mis purustab kogu senise pereelu sissetallatud mustri. Küsimus on selles, kuidas pere sellest välja tuleb. Kõige hullem, mis meie töös juhtuda saab, on see, et hoolduspere loobub lapsest.

Kui pikk on hoolduspereks saamise protsess alates esmavestlusest kuni lapse perre saabumiseni?

Irje: Pool aastat kuni aasta. Kõigepealt on esmavestlus, siis tuleb „Miks?“ etapp, avalduse esitamine ja motivatsioonikirja koostamine, millele järgneb töö dokumentidega. Pärast kõike seda tuleb pikk vestlus ehk kodukülastus — ja alles siis, kui meie oleme pere sobivaks tunnistanud, suuname pere ettevalmistavale PRIDE koolitusele. Lõplik otsus, kas pere on sobiv saamaks hooldus- või lapsendajapereks, sünnib koolitajate ja sotsiaalkindlustusameti spetsialistide koostöös.

Mida see pikk vestlus perega annab?

Irje: Selles pikas vestluses võib näha kasvu- või ohukohti. Võib-olla tuleb välja läbielamata lein, kaotusvalu või tundub paarisuhe haprakene. Mõnikord suuname peresid selle vestluse tulemusel teraapiasse või paarisuhtekoolitusele.

Kuidas te saate aru, et paarisuhe on habras?

Elo: Seda näitab inimeste kehakeel, silmavaade, suhtumine üksteisesse partneritena. Samuti vestlus nende endi vanemate suhetest ja sellest, kuidas nad lapsena seda tajusid ning nüüd täiskasvanuna mõtestavad.

Kõige paremini on paarisuhet võimalik tunnetada pere juures kodus olles. Näiteks on huvitav vaadata seda, kuidas inimesed istuvad — nii meie juures vestlusel käies kui ka kodus pereuuringu ajal — kes poeb kaissu, kes on distantsil, kes tunneb ebamugavust. Kuidas nad iseloomustavad oma kooselu ja näevad koos läbitud tõuse ja mõõne. Kuidas on neil läinud koos pereks kasvamine. Samuti annab paarisuhtest aimu see, kuidas nad räägivad üksteise kuuldes oma eelnevatest suhetest — kas nad vaatavad üksteisele pelglikult otsa, ilustavad üksteise öeldut, ei soovi üldse sel teemal rääkida või räägivad vabalt ning naeravad koos.

Irje: Eks me anname inimestele aega. Enne isiklikumaid küsimusi küsime üldisemaid — mis on teie hobid, mida teile meeldib koos teha, millised on teie pere väärtused ja alles siis küsime, kuidas te konflikte lahendate. Kõik meie perede hindajad on läbinud pereteraapia algkursused ja nad on väga kompetentsed.

Mida te peredelt veel vestlusel küsite?

Elo: Minu üks lemmikküsimusi tulevastele vanematele on see, et kuidas nad iseloomustaksid oma elukaaslast. Kuidas nad näevad teda abikaasana? Aga lapsevanemana? Olen tähele pannud, et see küsimus toob neid üksteisele lähemale ja sellel, keda iseloomustatakse, pisara silma.

Samuti arutleme nendega teemal, kuidas lapsed näevad, et nad teineteist armastavad. Kuidas nad saavad aru, et nende vahel on soojus ja side? Meie eesmärk on kogu protsessi jooksul saada aru, kuidas pereliikmed üksteist näevad ja kuidas üksteisesse suhtuvad ning kas laps, keda perre oodatakse, tegelikult ka nende maailma mahub. Vestleme ka peres juba kasvavate lastega ja anname neile võimaluse öelda vanematele meie kaudu midagi edasi. Või, vastupidi, usaldada meile midagi, mida me ei räägi edasi.

Mul oli üks peresisene lapsendamine, kus kasvatusmeetodid, mis tulenesid ühe vanema enda kodusest kasvatusest, tundusid mulle veidi jäigad. Pärast lapsega rääkimist istusin perega maha ja selgitasin vanematele, kuidas laps seda olukorda tajub. Algul olid nad mu tagasisidet kuuldes ehmunud ja õnnetud, kuid ka sellistes olukordades on oluline perega rahulikult rääkimine, et koos lahendusi leida.

Meie eesmärk ei ole kunagi otsida peredes vigu, vaid aidata perel kaardistada teemad, millega tuleks enne lapse perre tulekut tegeleda. Selle näite puhul oli pereema järgmisel päeval mulle helistades tänulik ja ütles, et ta ei teadnudki, et laps ei saanud aru, mida temalt tegelikult oodati, kui talle öeldi, et mine nüüd oma tuppa ja mõtle järele, mida valesti tegid, ning siis tule tagasi ja vabanda. Talle ei selgitatud, mis on tema vanemate käitumise eesmärk ning mida temalt oodati. Selle teema avamine perele ja lahenduste leidmine lähendas seda peret nii palju, et nad istusid kaks päeva lapsega koos ja vestlesid, said lähedasemateks ning nende suhe muutus avatumaks. Ema ütles, et neil polnud aimugi, et ta laps võib selliseid tundeid tunda, julgemata neid vanematele tunnistada. Vanemad oli siiani elanud teadmises, et neil on oma lapsega hea ja lähedane suhe.

Irje: Ühegi intervjuu ega küsimuse mõte ei ole peresid „vahele võtta“. Me ei trikita ega ole politseiuurijad. Me teeme seda kõike selleks, et olla võimalikult kindlad, et pere saab hakkama, kui üks laps tuleb sinna juurde. Ja kui me näeme riskikohti, siis ei hoia me neid endale, vaid arutame neid perega avameelselt läbi. Võimalik, et pere ise leiab tänu sellele vestlusele midagi, mis vajab parandamist.

Räägime tulevaste vanematega ka nende päritoluperedest, suhetest vanemate ja õdede-vendadega, konfliktidest, mustritest ning ka nende varasematest suhetest, purunenud suhetest saadud õppetundidest.

Millest te perede hindamisel lähtute?

Irje: Esimene on „Miks?“ küsimus — mis on lapsendajaks või hoolduspere vanemaks pürgija motivatsioon? Ja kui paar tuleb koos, siis on oluline, et ikka mõlemal oleks motivatsioon kõrgel. Et see poleks näiteks ühe osapoole projekt, kus partner lihtsalt kaasa lohiseb.

Elo: Meile oma motivatsioonist põhjalikumalt rääkides on peredel hiljem kodus lihtsam ka motivatsioonikirja koostada. Ühelt isalt, kes soovis kunagi peresiseselt lapsendada, saime kunagi motivatsioonikirja, kus oli üks rida: „Olen teda sünnist saati kasvatanud, mis seal ikka!“ Esmavestluse jooksul oli aga sama meesterahvas rääkinud pikalt ja südamest, miks lapsendamine talle oluline on ja mida see lapsele tema arvates annab. Siis pidime küll temaga uuesti kohtuma ja arutlema, kuidas oma motivatsioon kirja panna. Teinekord on nii, et süda ütleb ja tahab, aga ei ole kerge panna sõnadesse seda kõike. Kui inimene ei oska kirjutada, siis selle taha asi kindlasti ei jää. Selleks me olemegi, et siis asjad suuliselt üle arutada.

Irje: Pereuuringu teemad on meil kodulehel üleval, aga selle pärast ei pea muretsema, et „põrud“ ühele või teisele punktile vastamisega. Me vaatame tervikut. Tähtis on valmisolek lapse tulekuks, kes võib olla tõsise traumakogemusega. Asendushoolduses ongi palju traumakogemusega lapsi ja hoolduspere vanem peab olema nii tugev, et tema armastus raviks. Temas peab see jõud olema.

Elo: Olulised on ka pere ootused lapsele. Tahame saada aru, kuidas pere ise hindab enda võimekust ja milleks nad täpsemalt valmis on. Kuidas nad suhtuvad lapsesse, kes tuleb oma „seljakoti“ ja mustritega. Samuti räägime tulevaste vanematega empaatiast ja paindlikkusest ning kasvatuspõhimõtetest — kas vanem on valmis painduma ja koos lapsega piire kohandama või ta tahab panna lapse kohe raamidesse, mida ise õigeks peab.

Irje: Praegu on meie pereuuring vestluse vormis, aga me tahame Rootsi ja Ühendkuningriigi eeskujul tuua oma uuringusse sisse ka skaalasid ja mõõdikuid. Praegu olemegi rahvusvahelist praktikat kogumas ja Eestile kohandamas.

Kui terve peab hoolduspere vanem olema füüsiliselt?

Elo: See on keeruline teema. Ei saa öelda, et see või teine diagnoos välistab hoolduspereks saamise. Võtame näiteks kõrgvererõhutõve, mis väljendub inimestel erinevalt. Mõni ei saa alla kummardadagi, aga teine võtab tablette ja ütleb, et kõik on kontrolli all. Või migreen — sõltub ju, mitu korda kuus sul migreenihood on ja kes siis su pere eest hoolitseb, kuidas sa oma elu korraldad. Kogu see tervise hindamise teema on meil tihedalt seotud tugivõrgustiku kaardistamisega.

Irje: Me ei välista ühegi diagnoosi ega puude alusel. Näiteks liikumispuudega inimene, kes ei sobi võib-olla imikule hoolduspere vanemaks, võib sobida teismelisele. Küll aga paneme inimestele südamele, et nad ühtegi oma tervist puudutavat asja meie eest ei varjaks — ainult nii saame koos edasi mõelda, kuidas edasi liikuda.

Elo: Ka perearst annab meile ülevaate vanemate tervislikust seisundist. Mida rohkem perest teame, seda lihtsam on meil aru saada, kas nad on lapse tulekuks valmis ja millisele lapsele just see pere sobida võiks.

Irje: Sama on vaimse tervise probleemidega. Me soovime, et inimesed oleksid meiega avatud. Me võime saata ka psühhiaatri juurde täiendava tõendi järele. Neid juhuseid on küll, kus inimesed võtavad oma avalduse tagasi, sest pereuuringu käigus jõutakse arusaamisele, et neil tegelikult ei ole seda ressurssi, mida lapse kasvatamine vajab. Meie eeldus on see, et sa kasvatad lapse 18aastaseks nii, et ta ei pea üle elama uusi traumasid, mis tulenevad võib-olla sinu tervisest. Laps ei pea hakkama tegelema sinu puude või haigusega, ta peab saama maksimaalselt toetava keskkonna, et ta saaks ise terveneda oma traumadest. Me vaatame olukorda alati lapse perspektiivist.

Kui vaimselt terve peab hoolduspere vanem olema?

Irje: Nagu varem ütlesin, kutsub lapse lisandumine perre esile kriisi ja siis on depressiooni varem põdenud inimesel mõttekas kaaluda, kui suur on oht, et depressioon taas avaldub. Varasemate depressioonide puhul eristame elusündmuse põhiseid kroonilistest. Toon näite. Üks pereisa oli ühe etapi oma elust väga suures masenduses, sest tema silme all põles maha tema kodumaja, kus olid sees tema vend ja tema isa. Sel juhul oli tegemist elusündmuse põhise depressiooniga.

Vaimset tervist võtame väga tõsiselt ning üks oluline asi seejuures on oskus ja tahe abi vastu võtta. Kui sa oled hoolduspere, siis on sinu suhtlus kohaliku omavalitsuse ja tugiorganisatsioonidega rutiinne tegevus, samuti osalemine täiendkoolitustel, supervisioonidel ja tugigruppides.

Kuidas te ikkagi teete peresid hinnates vahet, mis on tõde ja mis mitte? Äkki inimesed ilustavad olukorda?

Irje: Me teeme vanematega vajadusel üks ühele vestlusi, aga ka maailma parima spetsialisti silma alt võivad mingid asjad välja jääda. Näiteks elavad inimesed ju teinekord aastakümneid nii, et peres on perevägivald, aga keegi ei märkagi seda.

Kas räägite peredega ka sellistel teemadel nagu toitumine, vaktsineerimine, religioon?

Irje: Jah, selliste küsimuste eesmärk on saada perest, sealsetest väärtustest ja hoiakutest aimu ning välistada ekstreemsused. Näiteks palume arutleda veganil, kuidas ta lahendab olukorra, kus laps tahab sealiha. Või kui pere pole usklik, siis kuidas nad suhtuksid lapsesse, kes on usklik. Vanema vaktsiinivastasus pole otseselt välistav tegur, aga see on indikatsioon empaatia ja paindlikkuse osas. Siis küsime, kuivõrd on pere valmis seadma esikohale lapse huvid ja vajadused ning kõrvale jätma oma veendumused.

Olete mitu korda maininud paindlikkust. Kui paindlik peab hooldusepere vanem kodustes reeglites olema? Milleks valmistuma?

Elo: Suurtel puhtuse ja korra armastajatel ehk Monkidel soovitan mõelda, kuidas nad reageeriksid, kui laps seinale joonistab või lumivalgele diivanile moosi ajab. Kuidas nad lahendavad selliseid olukordi ja kuidas sellega toime tulevad? Või kui vanematel on päevad väga tihedasti sisustatud, peale tööd tegeletakse oma hobidega ning koju jõutakse alles hilisõhtul, siis kas ollakse valmis lapse perre tulles millestki loobuma või päevaplaane muutma?

Irje: Positiivse vanemluse üks tugisammas on ka mängulisus. Seda me läbi erinevate situatsioonikirjelduste ka vaatame ning see on aspekt, mida vanemas kõrgelt hindame. Näiteks kui laps keeldub hambaid pesemast, siis mida teha? Kas ajada, nui neljaks, oma nõudmist taga või säilitada kodurahu ja jätta ühel õhtul hambad pesemata?

Kas varasemate laste olemasolu peres on hindamisel eelis?

Irje: Laste olemasolu ja edukad kogemused lastega on kindlasti pluss. Samas võib lastetu lapsendaja- või hoolduspere vanem anda kõik, mis tal on, oma ressursid, kogu oma tähelepanu ja armastuse sellele ühele lapsele, kes ta perre tuleb. Pered, nende kogemused ja see, mida nad lapsele pakkuda saavad, erineb — ja see ongi väga hea, sest ka lapsed, kes uut peret otsivad, on erinevad. Me otsime lapsele peret, mitte vastupidi.

Intervjueeris: Silja Oja, sotsiaalkindlustusamet