"Ta valis oma töökaaslase minu imeilusa ja heasüdamliku ema asemel, kes oli olnud talle pühendunud naine peaaegu kuusteist aastat. See oli kaheteistaastasele minule täiesti arusaamatu valik. Nagu olukord poleks veel piisavalt trööstitu olnud, saime peagi teada, et naise kaheaastane poeg kuulub minu isale.

Teismelisena veetsin aastaid psühholoogi kabinetis ja ka hiljem lahkasin seal oma purunenud suhteid. Mõistsin, et mul on tõsised usaldusprobleemid, mis vajavad lahendamist. Mu psühholoog ütles, et minu peas mängib armastuse stsenaarium, mis sarnaselt kurva filmiga lõpetab kõik mu suhted traagiliselt, juhul kui ma selles korrektuure ei tee.

Jutustaja minu peas ütles, milline armastus olema peaks ja kuidas ma seda tundma peaksin. Kuna ma olin lapsena haiget saanud, siis minu peas pidi armastus olema täiuslik nagu Hollywoodi film. Terve täiskasvanu aga saab aru, et elu ei ole selline ja tema armastuse stsenaarium on realistlikum. Sinna kuuluvad ka probleemid ja nendega hakkama saamine ning nende lahendamine."

Allikas: YourTango