ESIMENE PEATÜKK

Üks esimesi kuule tuleb läbi avatud akna WC-poti kohal, mille ees Luca seisab. Ta ei saa kohe arugi, et see on kuul, ja on puhas õnn, et see teda otsaette ei taba. Kuul lendab temast mööda, tema selja taha jäävasse plaaditud seina nii vaikselt, et Luca peaaegu ei kuulegi seda. Aga sellele järgnev tihe kuulisadu on vali, kõmisev ja tärisev, tuiskab trahh-trahh-trahh läbi õhu nagu helikopter. Kostab ka pahvak karjeid, aga need hääbuvad kiiresti, püssituli teeb neile lõpu peale. Enne kui Luca jõuab püksiluku kinni tõmmata, prill-laua kaane kinni panna ja poti otsa ronida, et välja vaadata, enne kui ta jõuab uurida, kust see kohutav lärm tuleb, lendab vannitoa uks lahti ja mami on seal.

„Mijo, ven,” ütleb ta, nii vaikselt, et Luca ei kuule teda.
Ema käed ei ole õrnad; ta tõukab poissi dušinurga poole. Luca komistab plaaditud astmele ja kukub maha, käte peale. Mami maandub tema otsa ja kukkudes hammustab Luca endale huulde. Ta tunneb vere maitset. Üks tume piisk langeb väikese punase sõõrina ererohelisele põrandaplaadile. Mami lükkab Luca nurka. Selle duši ees ei ole ust ega kardinat. See on vaid nurgake tema abuela vannitoas, kus kolmas plaaditud sein moodustab midagi latri taolist. See sein on umbes viie ja poole jala kõrgune ja kolme jala laiune — just parasjagu suur, et Lucat ja tema ema näha ei oleks, kui hästi läheb. Luca selg on kinni kiilutud, tema väikesed õlad on kummagi seina vastas. Tema põlved on lõua alla tõmmatud, ja mami klammerdub tema ümber nagu kilpkonna kilp. Vannitoa uks on pisut lahti, ja see paneb Luca muretsema, kuigi ta ei näe seda üle ema keha kaitsva varju, abuela dušinurga seina pooliku barrikaadi tagant. Ta tahaks ukse kinni lükata. Ta ei tea, et ema jättis selle nimme paokile. Et suletud uks lausa kutsub lähemalt uurima, mis selle taga on.

Õuest kostab ikka veel püssitärinat, ning nüüd on tunda ka puusöe ja kõrbeva liha lõhna. Papi* grillib seal liha ja Luca lemmikuid, kana sääretükke. Lucale meeldib, kui need on õige kergelt mustaks tõmbunud, krõbeda naha maitsega. Ema kergitab korraks pead, et talle otsa vaadata. Ta võtab poja näo käte vahele ja püüab tema kõrvu kinni katta. Püssitärin õues muutub aeglasemaks. See vaibub, ja algab siis taas lühikeste valangutena, mis ühtivad Luca arvates täpselt tema korrapäratult ja pööraselt peksleva südame löökidega. Aeg-ajalt kuuleb Luca läbi lärmi ikka veel raadiot, kus üks naishääl kuulutab ¡La Mejor 100,1 FM Acapulco!, mille järel Banda MS laulab sellest, kui õnnis on olla armunud. Keegi tulistab raadiot, ja siis kostab naeru. Meeste hääli. Luca ei saa täpselt aru, kas neid on kaks või kolm. Kostavad rasked sammud abuela siseõues.
„Kas see mees on siin?” Üks häältest kostab täpselt akna tagant. „Jah.”

„Aga poiss?”
„Mira, siin on üks poiss. On see tema?”
Luca nõbu Adrián.Ta kannab naglisid ja oma Hernándezi särki. Adrián oskab balón de fútbol’i*** nelikümmend seitse korda põlvedel hüpitada, ilma et see kordagi maha kukuks.
„Ma ei tea. Vanus paistab küll klappivat. Tee pilti.”
„Näe, kana!” ütleb teine hääl. „Pagan, see näeb hea välja. Tahad ka?”
Luca pea on mami lõua all, ema keha liibub tihedalt tema ümber. „Unusta see kana ära, pendejo. Mine vaata maja üle.”

Luca ema kiigutab end kükakil edasi-tagasi, surudes poissi veel tugevamini vastu plaaditud seina. Hoiab teda kõvasti kaisus, ning nad kuulevad, kuidas tagauks kriuksatab ja siis pauguga kinni langeb. Sammud köögis. Katkendlik püssitärin majas. Mami pöörab pead ja märkab plaaditud põrandal Luca üksikut eredat veretilka, mis helendab aknast langevas viltuses valgusvihus. Luca tunneb, et emal jääb hingetõmme rindu kinni. Majas on nüüd vaikne. Selle vannitoa ukse ees lõppeva koridori põrandat katab vaip. Mami sikutab varruka üle käe ja Luca jälgib õudusega, kuidas ta end temast eemale, reetliku verepleki poole küünitab. Ta pühib seda varrukaga, nii et põrandale jääb vaid ähmane laik, ja viskub siis Luca juurde tagasi täpselt samal hetkel, kui koridoris seisev mees ukse oma AK-47 päraga lahti lükkab.

Neid peab olema kolm, sest Luca kuuleb õues ikka veel kahte häält. Teisel pool dušiseina tõmbab kolmas mees püksiluku lahti ja tühjendab põie abuela vetsupotti. Luca ei hinga. Mami ei hinga. Nende silmad on suletud, kehad liikumatud, nende tardumuse lubjastunud tahe on hetkeks peatanud isegi adrenaliinitulva. Mees luksatab, tõmbab vett peale, peseb käed. Ta kuivatab need abuela parimasse kollasesse käterätikusse, sellesse, mida ainult pidude ajaks välja riputatakse.
Nad ei liiguta end, kui mees on läinud. Isegi siis mitte, kui kuulevad köögiust taas kriuksatavat ja pauguga kinni langevat. Nad jäävad oma kohale, paigale sellesse tihkesse käte ja jalgade ja põlvede ja lõugade ja kinnipigistatud silmade ja üksteisesse haakuvate sõrmede puntrasse isegi pärast seda, kui kuulevad, et mees on taas õues oma kaaslaste juures, pärast seda, kui kuulevad teda teatamas, et majas pole kedagi ja et tema hakkab nüüd kana sööma, sest pole mingit põhjust lasta heal grill-lihal raisku minna, kui samal ajal Aafrikas lapsed nälgivad. Mees on akna taga siiski veel nii lähedal, et Luca kuuleb neid lurtsuvalt venivaid matsutushääli, mida tema kana järav suu kuuldavale toob.

Luca keskendub hingamisele, sisse ja välja, hääletult. Ta ütleb endale, et see on lihtsalt halb unenägu, hirmus unenägu, aga ta on niisuguseid varemgi tihti näinud. Ta ärkab alati peksleva südamega ja tunneb suurt kergendust. See oli lihtsalt unenägu. Sest need on Mehhiko linnade tänapäeva kollid. Sest isegi vanemad, kes jälgivad hoolega, et nad oma laste kuuldes vägivallast ei räägiks ja vahetavad raadiokanalit alati, kui seal tehakse juttu järjekordsest tulistamisest, vanemad, kes varjavad hoolega oma suurimaid hirme, ei saa kuidagi takistada oma lapsi teiste lastega rääkimast. Need võikad lood koonduvad ja paisuvad kiikedel, jalgpalliväljakutel, poiste vetsus koolis. Kõik need lapsed, olgu nad rikkad, vaesed või keskklassist, on näinud tänavatel laipu. Juhuslikke mõrvu. Ja omavahel rääkides on nad teada saanud, et oht on hierarhiline, et mõned pered on suuremas ohus kui teised. Nii et kuigi Luca ei näinud oma vanemate puhul vähimatki märki sellest ohust, kuigi nad näitlesid poja ees laitmatult julgust, ta teadis — teadis, et see päev kord tuleb. Aga see teadmine ei muuda oma kohalejõudmist sugugi kergemaks. Läheb kaua, kaua aega, enne kui Luca ema vabastab poja kukla oma käe haardest, enne kui ta naaldub piisavalt kaugele, et Luca näeks, et läbi vannitoa akna langeva valguse nurk on muutunud.

Õnnis on see hetk, mis järgneb õudusele, enne kui see kinnitust leiab. Kui Luca end lõpuks liigutab, tunneb ta põgusat pead pööritama ajavat elevust mõttest, et ta on elus. Hetkeks tunneb ta mõnu kärisevast hingetõmbest rinnus. Ta paneb peopesad maha, et tunda ihu vastas põrandaplaatide jahedat survet. Mami vajub vastasseina vastu ja liigutab lõualuid, nii et tema vasakusse põske tekib lohuke. Imelik on näha tema pidulikke kirikukingi siin dušinurgas. Luca puudutab haava huules. Veri on kuivanud, aga ta kraabib haava hammastega ja see läheb uuesti lahti. Luca taipab, et ta ei tunneks vere maitset, kui see oleks unenägu.

Lõpuks tõuseb mami püsti. „Jää siia,” sosistab ta poisile. „Püsi paigal, kuni ma sulle järele tulen. Sa pead täiesti tasa olema, saad aru?”
Luca haarab ema käe järele. „Mami, ära mine.”
„Mijo, ma tulen kohe tagasi. Ole siin.” Mami kangutab Luca sõrmed oma käe küljest lahti. „Püsi paigal,” kordab ta. „Tubli poiss.” Lucal pole raske ema käsku täita, mitte niivõrd selle pärast, et ta on kuulekas laps, vaid selle pärast, et ta ei taha näha. Seal väljas, abuela tagaõues, on kogu tema perekond. Täna on laupäev, 7. aprill, tema nõbu Yéniferi quinceañera — viieteistkümnes sünnipäev. Tüdruk kannab pikka valget kleiti. Seal on tema isa ja ema, tío* Alex ja tía** Yemi, ja Yéniferi noorem vend Adrián, kes on juba üheksa-aastane ja kellele meeldib seetõttu öelda, et ta on Lucast aasta vanem, kuigi nende vanusevahe on tegelikult vaid mõned kuud.

Enne kui Lucal pissihäda tuli, olid nad Adriániga koos oma teiste primo’dega palli tagunud. Emad istusid siseõues laua ümber, ees jääkülmad Paloma kokteili klaasid, mis salvrättide peal higistasid. Kui nad viimati kõik koos abuela juures olid, oli Yénifer kogemata vannituppa tulnud, kui Luca seal oli, ja see tekitas Lucas nii suurt piinlikkust, et ta käskis täna mami’l kaasa tulla ja ukse taha valvesse jääda. Abuela’le see ei meeldinud; ta ütles mami’le, et too hellitab Luca ära, et temavanune poiss peaks üksi vetsus käimisega hakkama saama, aga kuna Luca on ainuke laps, lubatakse talle vahel rohkem kui teistele lastele.

Nüüd on Luca igatahes vannitoas üksi ja ta püüab sellele mitte mõelda, aga see mõte tungib kutset ootamata pähe: võib-olla olid need ärritunud sõnad viimased, mis mami ja abuela omavahel üldse
kunagi vahetasid. Luca oli vingerdades laua juurde läinud, mami’le kõrva sisse sosistanud, ning abuela oli seda nähes pead raputanud, neile mõlemale manitsevalt näppu viibutanud ja märkuse teinud. Tal oli kombeks oma kriitikat ikka naeratuse saatel edastada. Aga mami oli alati Luca poolel. Ta pööritas silmi ja lükkas tooli ema hukkamõistust hoolimata ikkagi lauast eemale. Millal see oligi — kümme minutit tagasi? Kaks tundi tagasi? Lucale tundub, et ta on alati kindlalt paigal olnud ajaraamidest lahti loksunud.

Akna taga kostab mami ettevaatlikke samme, tema king lohiseb vaikselt läbi millegi riismete. Üksik hingetõmme, liiga hirmunud, et seda nuuksatuseks nimetada. Siis muutuvad hääled kiiremaks, ema läheb üle siseõue mingi kindla sihiga, vajutab oma telefoni klahvidele. Kui ta rääkima hakkab, on tema hääles mingi pinevus, mida Luca pole selles kunagi varem kuulnud, see on kõrge ja kange, tuleb sügavalt kurgust.
„Saatke abi.”

Mami — emme (hisp k).
Mijo, ven! — kullake, tule (hisp k.)
Abuela — vanaema (hisp k).
Papi — issi (hisp k.)
Mira — vaata (hisp k.)
Balón de fútbol — jalgpall
pendejo — idioot (hisp k.)
tío — onu (hisp k.)
tía — tädi (hisp k.)
primo — nõbu (hisp k.)

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid