“Võtsin selle lihtsa teema hiljuti oma sõpradega arutlusse. Me kõik oleme suhtes, suur osa meist ka juba pereisad, kuid on üks ühine teema, millest me tõesti aru ei saa. Meie kõigi naised viskavad aeg-ajalt õhku häiriva teema: miks me oleme nagu tüüpilised eesti mehed ega ütle piisavalt ilusaid asju? Pole siis ju ime, et neil on tähelepanuvajadus.

Vabandust, aga minu mõõt on küll täis saanud. Naised, mõelge palun korraks sellele, kuidas te reageerite, kui me teile komplimente teeme? Näide elust enesest. Kaks nädalat tagasi sättisime naisega ennast restorani ja ütlesin talle, et ta näeb oma uues kleidis (jah, ma märkasin küll, et tal on uus kleit, nii totud me ka ei ole, nagu te kõik arvate) vapustav välja ning need kõrvarõngad sobivad talle samuti ideaalselt.

Täitsa okei kompliment ju, selle tavalise “sa näed hea välja!” asemel. Mida ütles selle peale minu naine? Eks ikka sellise lause, et mul kadus tõesti mõneks ajaks isu komplimente teha.

“See kleit toob kõik minu lisakilod esile ja kas need kõrvarõngad ei tõmba just tähelepanu sellele koledale punnile, mis just täna pidi tekkima!? Sa ei saa mitte millestki aru. Ma lähen riideid vahetama!”

Õnneks ta restoranis leebus, aga siiski, selline käitumine jätab väga halva maigu suhu. Loomulikult sain nädal aega tagasi vastu pead ka selle eest, miks ma nii harva midagi ilusat ütlen… Mul pole lihtsalt sõnu.

Ausõna, enda ja kõikide teiste meeste nimel, palun teid — kui me ütleme midagi ilusat, nii, et te ei pressi seda meilt välja, siis lihtsalt võtke see vastu. Nii lihtsast sõnast nagu “aitäh” ja ehk ka pisikesest naeratusest piisab.”