Aastaid sõltuvushäiretega inimestega töötanud Katrin Kukk: et inimene käiks abi otsimas, peab vältima...
Küllap teame me kõik mõnda inimest, kes kriitika ja solvangud igasuguse vaevata alla neelab — ning nendime omakeskis, et küll on tal alles paks nahk. Ning on neidki sõpru või töökaaslasi, kellele mõtlematud sõnavõtud ja kriitika läbilõikavalt haiget teevad. Tele2 erakliendi haldajana töötav Katrin Kukk on paljude kolleegide silmis just seda esimest tüüpi inimene — naine, kes mängleva kergusega isegi kõige keerulisema kliendi maha rahustab.
Ent kõik, kes Katrini lugu lähemalt teavad, on mõistnud, et tema tasakaalukuse taga pole mitte ükskõiksus, külm süda ega paks nahk, vaid hoopis aastatepikkune kogemus sõltuvushäiretega inimeste nõustajana. Katrini soovitused ja mõtted on pakkunud tuge tema töökaaslastele, ent tegelikult on tema loos nii mõndagi, millest iga inimene õppida saaks. Kuidas keerulises suhtlussituatsioonis rahulikuks jääda, olla teise inimese jaoks hea kuulaja ning mida on Katrinile õpetanud jäägitu aktsepteerimine?
Mõistmine kui salarelv
Katrin alustas sõltuvusprobleemidega inimeste abistamisele keskenduvas mittetulundusühingus tööd 2012. aastal. See Lääne-Virumaal asunud ühing jagas sõltlastele vajalikke vahendeid — süstaldest rasedustestideni –, pakkus toiduabi ja pesemisvõimalusi, ent seal said abivajajad ka tervisenõustajaga kohtuda ning nõustajatega lihtsalt vestelda. „Inimeste sõltuvusest vabanemise teekonnal hoidmine nõuab palju kannatlikkust ja järjepidevust,“ selgitab Katrin, lisades, et ka õige tasakaalu mõistmine on äärmiselt tähtis. „Selleks, et inimene käiks abi otsimas, peab vältima pealetükkivust, vastasel juhul ei pruugi sõltlane enam tagasi tulla.“
Kaheksa aasta jooksul vestles Katrin kümnete ja sadade abivajajatega, kellest nii mõndagi sai ta pika aja jooksul väga lähedalt tundma. „Võiks ehk tõesti arvata, et keeruliste elulugudega inimestega töötamine on minus kasvatanud kivikõva meelekindlust, ent tegelikult pean salarelvaks hoopis nende aastate jooksul kogutud oskust iga inimest mõista.“
Jäägitu aktsepteerimine
Nõustaja töö algusperioodil ei läinud kõik libedalt isegi Katrini jaoks. Töö tulemusi oli keeruline tajuda ning üpris kiiresti tekkis naisel läbipõlemise tunne. „Kui alkohoolik meelemürgi tarbimist ei lõpetanud, siis tekkis tunne, kas ma üldse teen midagi väärtuslikku?“ Ühel hetkel naise eesmärgid aga muutusid. „Mõistsin, et minu töö puhul ongi nii, et kui suudan inimese elu kasvõi natukene paremaks teha, teda veidigi meeldivamalt tundma panna — kasvõi pesemisvõimaluste pakkumise või tundide viisi vestlemise kaudu –, siis see on juba saavutus.“
Samal ajal kasvas ka oskus näha elu eri värve ja vorme. „Elu hammasrataste vahele kinni jäänud kodutu inimene on ka inimene — pole oluline, kas tal on probleeme alkoholiga või hambaid puudu. See ongi lihtsalt tema elu,“ selgitab Katrin enda mõttemaailma muutumist. „Usun, et ka näiteks väga keerulist ja vaimselt palju nõudvat tööd tegevad sotsiaaltöötajad ei jõua lõpmatuseni nutta — see ei oleks jätkusuutlik ning takistaks töö tegemist.“ Muidugi ei tähenda see, et tal oleks olnud inimestest ükskõik, rõhutab naine. „Kummalisel kombel muutusid erinevad inimesed hoopis aina normaalsemateks. Ma ütleks, et minus tekkis jäägitu aktsepteerimine — kõigil on probleemid, lihtsalt temal on sellised mured.“ Aastate jooksul oli Katrinil nõustaja tööst mitmeid edulugusid, mis on tänaseni südantsoojendavad ning andsid jõudu edasi töötada.
Katrinile meenub lugu sõltlasest, kes sattus ühel hetkel paraku ka vangi, ent kelle peret jäi naine ikka toetama. Sõltuvushäirega oli probleeme tervel perekonnal, ent Katrin abistas neid igapäevaste ülesannetega — aitas korraldada pereemal pangaülekandeid vanglasse ning toetas erinevate murede lahendamisel, mis selle pere jaoks olid tõeliselt määrava tähtsusega. „Pärast vanglast vabanemist tuli sõltlane mind lillede ja šokolaadiga tänama selle eest, et olin tema emale toeks olnud. Ta käis ka meie keskuses teiste abivajajatega vestlemas, ehkki ei olnud enam sõltlane ja isegi ei suitsetanud,“ kirjeldab Katrin. „Ta lihtsalt vestles, inimlikult ja mõistvalt, ning oli suurepäraseks eeskujuks teistele.“ Naise sõnul teevad sellised edulood endiselt südame soojaks — näha, kuidas ebatavalisi viise kaudu võidakse paremuse suunas liikuda.
Nõustajast klienditeenindajaks
Kui ühel hetkel tekkis probleeme ühingu rahastamisega ning tegevus senisel kujul lõpetati, asus Katrin üksikemana kiiresti uut tööd otsima. „Ma pole kunagi olnud lihtsalt kodusistuja tüüpi. Klienditeeninduse poole ma alguses isegi ei vaadanud, aga Tele2 kuulutust nähes mõtlesin, et miks mitte. Inimestega suhtlemine sobib mulle,“ räägib ta. Eelmise ja praeguse töökoha juures on naise sõnul suurimaks erinevuseks, et nüüd vestleb ta iga päev ääretult erinevate inimestega — ning seda telefoni teel, mitte näost näkku. „Ei saa salata, et kindlasti on praegune töö minu jaoks mõnevõrra lihtsam, aga olen siia punkti jõudnud õppetundide kaudu.“
Katrini sõnul on tal ka üks komme, mille kaudu enda töö mängulisemaks teha. „Teisel pool toru oleva inimesega vestlemine on mulle nagu väljakutse: keerulises olukorras või suure murega kliendi puhul mõtlen, et kas ma suudan kõne lõpuks panna ta itsitama, teha tuju heaks nii kliendil kui iseendal.“ Ta lisab: „Võimalik, et ka seda on mulle õpetanud eelnev töökogemus, aga võibolla on see lihtsalt osa minu olemusest: keerulises olukorras muutun hoopis rahulikumaks, suudan hoida inimest nii, et ta ei lähe endast välja.“ Pooleteise aasta jooksul on ta telefoni teel „kohtunud“ mitmesaja inimesega, kellest nii mõnegagi on tal tekkinud kontakt, mis säilinud pikemaltki — inimesed helistavad talle aeg-ajalt ise, et abi või nõu küsida. Võib isegi öelda, et igal tööpäeval teeb Katrin midagi, mis tuleb puhtast südamest, astub ühe sammu rohkem, kui inimene ootab. On neid kliente, kelle halva tuju suudab naine hetkega heaks pöörata, on olukordi, kus tal tuleb panna mängu oma suurepärane keelteoskus — muide, huvitav on seegi, et Katrin valdab näiteks islandi keelt.
Vabadus olla tööl mina ise
Naise sõnul motiveerib teda praeguse töö juures ka asjaolu, et tulemusi on vahetult näha. „Proovida sõltlast kümme aastat sõltuvusest vabanema suunata on küll tänuväärne, ent ääretult aeganõudev töö. Praegu saan kolmeminutilise kõne jooksul ühe inimese argipäeva niivõrd palju positiivsemaks teha,“ kirjeldab Katrin. „Enda seatud väljakutsete täitmine on minu jaoks ääretult motiveeriv. Ma tahan olla inimestega rääkides mina ise: otsekohene, inimlik, empaatiline. Kui peaksin kõigi inimestega lõpmatult ametlikult ja emotsioonitult rääkima, siis ilmselt oleksin lahkunud,“ selgitab Katrin. „Siin saan teisel pool toru oleva inimesega ise sobiva suhtlusstiili valida, ning tundub, et ka klientidele meeldib minu vahetu ja elurõõmus lähenemine.“
Näeb keerukusi võimalusena
Katrin nendib, et keerulised õppetunnid arendavad ning mõistagi on tema mõtteviisi ilma sarnase kogemuseta raske omaks võtta. „Kõige praktilisem soovitus on ehk hoopis see, et inimene võiks teha tööd, mis talle päriselt meeldib, nii nagu mina olen praeguse töökoha maailmavaates ennast ära tundnud. Siis on palju lihtsam näha keerukusi hoopis võimaluse või väljakutsena.“ Hea on ka oma mõtete mahalaadimine spordi tegemise näol — Katrini auru välja laskmise viisiks on jooksmine.
Lõpuks üllatab naine veel ühe soovitusega, nimelt on ta ülikoolis filosoofiat õppinuna saanud sellest palju tuge ka mõttemustrite korrastamisel. „Filosoofia paneb eeldused järeldustega vastavusse. Kui sealt on hea põhi all, siis enam nii lihtsalt ennast ummikusse ei mõtle.“ Katrin leiab, et just tänu iseendaks jäämisele, eelnevatest elukogemustest õppimisele, õige maailmavaatega tööandja valimisele ning empaatiale saab inimene muuta päikeselisemaks nii tööpäeva kui hetked argielus.
