"Mulle tundus, et peale 1,5 aastat kooselu, kui mees ei ütle mulle neid kolme tähtsat sõna, siis ei ole sellel suhtel tulevikku.

Nii juhtuski, et ühel laupäeva õhtul otsustasin teha sellele ilusale suhtele just sel põhjusel lõpu. Pidime sõitma taksoga mereäärsesse restorani, kus pidime juttu ajama ning hiljem plaanisin sealsama rannas jalutades talle oma suure otsuse teoks teha. Olin otsuses täiesti kindel, kuigi süda oli raske — ma ju armastasin teda!

Siis juhtus aga midagi ootamatut. Takso tuli ette ja istusin sisse, aga mul jäi käekoti sang uksevahele, kuidagi nii, et kott kukkus teisele poole ust. Ehmusin ja palusin kiirelt auto peatada. Seepeale läks taksojuht aga maru närvi ja sõimas mind, et mis kuradi tibin ma olen, et neid käekotte peab kaasa tassima ja tema nüüd peab veel äkkpidurduse tegema.

Ehmusime mehega mõlemad ja siis läks neil omavahel sõnasõjaks. “Komplimente” sai nii minu mantel kui ka kontsaga kingad ning lõpuks saime kuulda ka seda: “võta oma li*s ja mine siit minema!” Nüüd läks minu mees eriti kurjaks ning karjus üle tänava: “Sa ei ütle mu tulevastele laste emale nii!” ja sundis taksojuhti mu ees vabandama. Mina seisin nagu opakas keset teed ja ei suutnud aru saada, mis filmist see stseen siis nüüd pärineb!

Lõpuks kui taksojuht oli kummivilina ja sajatuste saatel minema sõitnud, kallistas mees mind ja sosistas, et “Oeh, ma armastan sind!”. Piinlik ja veider oli see situatsioon küll, kuid vussi ei läinud siiski midagi — mõelda vaid, et see taksojuht päästis meie suhte!” — Mirjam, 34