Kui ma uuesti ärkasin, tundsin endal kellegi käsi, tekk tõmmati kõrvale, mu kõht võeti paljaks ja sidemed vahetati ära.

„See paraneb kiiresti. Lask tekitas sulle külje sisse augu, aga asi oleks võinud ka palju hullem olla.” See oli taas fotodelt teada mees. Thomas Smith. Ta pidas mind kellekski teiseks. Panin silmad kinni, et teda eemal hoida, aga ta ei läinud kuhugi. Tema sõrmed tantsisid ümber mu tõrjumise, kindlalt ja vankumatult. Sattusin paanikasse, hingamine muutus pinnapealseks õhu ahmimiseks.

„Kas sul on valus?”

Ma niitsusin, pigem küll hirmust kui valust. Kartsin kohutavalt end reeta. Ma polnud see naine, kelleks ta mind pidas, ja üle kõige kartsin ma korraga hirmsasti talle öelda, et ta oli teinud kohutava vea.