Tuuli Paalandi suutis oma plikapõlves antud tõotusele pikka aega truuks jääda. Kirurgi temast küll ei saanud, selle asemel valis neiu pärast gümnaasiumi lõpetamist kontoritöö. “Minust sai sekretär-asjaajaja, hiljem personalispetsialist ning büroojuht,” räägib Tuuli, kes esialgu ei teadnud, mida ta elus üldse teha tahaks. “Õpetajaks õppimise välistasin juba põhikooli ajal, uskusin, et selle ameti jaoks pole ma piisavalt tark ja osav ning nii lapsed kui ka lapsevanemad tundusid hirmsad.”

Kõik muutus siis, kui Tuuli sai oma teise lapse, kel ilmnesid lugemis- ja kirjutamisraskused. “Ma hakkasin otsima lahendusi, kuidas oma last aidata ning läksin ülikooli bakalaureuseastmesse õppima eesti keelt ja kirjandust. Seejärel tegin otsa ka magistrikraadi, seda juba kommunikatsioonivaldkonnas,” meenutab Tuuli, kes oma õpingutes puutus kokku näiteks ka laste keele uurimisega ja veel mitme teise haridusvaldkonnaga seotud õppeainega. “Sellegipoolest ei olnud ma veel valmis õpetaja elukutseks, samas hakkasin tasapisi mõistma, et õpetamine polegi nii hirmus. Veendusin selles oma poega juhendades ja aidates.”

Kui Tuuli laps läks õppima väiksesse Gaia erakooli, kus lapsevanemad kooliperega tihedat koostööd teevad, hakkas Tuuli potentsiaal teistele silma. “Tuli jutuks, kas ma ei tahaks hakata Gaia Koolis tunde andma. Ja ühel päeval saatis kooli juht mulle edasi Haridus- ja Noorteameti kirja, kus tutvustati “Jah! Õpetajaks!” programmi ning pakuti võimalust osaleda karjääripöörajatele mõeldud inspiratsioonipäeval. Kõigepealt valisingi inspiratsioonipäeva, et näha, kas see juba natuke idanev mõte olla päriselt õpetaja saab sealt kasvu juurde,” jutustab Tuuli. “Ja seejärel kandideerisin juba õpetajaks õppimise programmi.”

Uus elustiil

Nüüd on naine Gaia Kooli emakeele, loodusõpetuse ning inimeseõpetuse õpetaja ning oma tööga nii rahul kui veel olla saab. Ehkki - nagu ta ise naerab - pealtnäha võib ju tunduda, et ta on ametit vahetades vihma käest räästa alla sattunud. Kontoris sai tööpäeva lõpus ukse enda järel kinni tõmmata ja pea mõtetest puhtaks pühkida. Õpetaja Tuuli peab aga õhtuti kodus õpilaste töid üle vaatama, järgmist päeva ette valmistama ja vahel ka lapsevanemate kirjadele vastama. “Ma olen jõudnud oma elus sinna punkti, kus ma tahan anda,” põhjendab Tuuli oma otsust, “Ja olla osa maailma ja iseenda paremaks muutmisest.” Olgu lisatud seegi, et sügisest käib Tuuli taas ülikoolis, ta omandab veel üht magistrikraadi, seekord mitme aine õpetaja õppekaval. Ja et õpiraskustega laste aitamine on jäänud südameasjaks, võtab ta lisaks HEV pädevust andvaid õppeaineid.

Tuulile ei meeldi öelda “õpetaja amet”. “See pole amet vaid elustiil,” leiab ta. “Sa oled selles kogu südame ja hingega ja kogu aja. Pühapäeval metsas jalutades mõtlen ma näiteks oma järgmisest loodusõpetuse tunnist ja vaatan, kas jääb silma mõni samblik, mida õpilastele tutvustada.” Kas niimoodi kogu aeg asja sees olles jaks otsa ei saa? “Ma arvan, et ei saa. Sisetunne on nii hea ja õige.”

Kui kahtled, siis proovi!

“Jah! Õpetajaks!” programmi kandideerimine käib ka praegu ning aega oma avaldus sisse anda on 2. detsembrini. “Mina soovitan väga!” julgustab Tuuli lisades, et kui inimene juba mõtleb “Kas…?”, siis ongi tal tegelikult kuskil alateadvuses ka vastus “Jah!” olemas. “Kui on tekkinud huvi, siis tasub proovida. Ma enda kohta tean küll, et kui ma poleks seda sammu astunud, siis see oleks olnud üks niisugune asi, mida oleksin pärast elu lõpuni kahetsenud.”

Õpetajaks kasvamisel on eelnevast elukogemusest tema hinnangul ainult kasu, sest see annab enesekindlust. “Mul on paindlikkust ja julgust otsustada, kui lähen seitsmendasse tundi ja näen, et klassis pole enam mitte ühtegi töötavat aju (minu enda oma sealhulgas), siis ei saa võtta keerulist uut teemat, isegi kui tööjärg seda ette näeb. Tuleb olla loominguline ja inspireeriv ning sellised oskused tekivad elu jooksul.”

Hirmud said ületatud

Kuigi õpetajakoolituse bakalaureuseõpe kestab 3 aastat, “Jah! Õpetajaks!” programmis on aga aasta peale jaotatud neli õppemoodulit, ei tunne Tuuli, et tal oleks teadmistest-oskustest puudu jäänud. “Kõigil, kes tahavad edaspidi olla õpetajad, on võimalik ennast täiendada. Pigem oli meie programmi eriliseks väärtuseks need inimesed, kes meile loenguid andsid - Eesti koolide õpetajad, tõelised pärlid! Nende kogemuslugusid hindan ma teoreetilistest õpetustest olulisemakski. Veendusin lõplikult, et õpetajaks hakkamisega ei kaasne midagi jubedat - meie ees seisid särasilmsed inimesed, mõned neist juba aastaid koolis töötanud ja nad olid ikka rõõmsad!” Lisaks jagab Tuuli kiidusõnu oma grupikaaslaste kohta, kellega koroona tõttu päriselus kahjuks ei kohtutud - kõik tunnid toimusid veebis - kuid kokkuhoidev õlatunne tekkis ka internetis suheldes. Mitmed teisedki selle lennu vilistlastest on juba õpetajad või teevad selleks ettevalmistusi.

Aga lapsed ja vanemad - on nad siis nii keerulised nagu Tuuli kunagi arvas? “Ei ole!” kinnitab õpetaja. “Nad on inimesed, lapsed väikesed ja vanemad suured. Neil on vahel mured ja siis tuleb neid koos lahendada. Kuid nad pole keerulisemad, kui teised inimesed, kellega me igapäevaselt kokku puutume. Me ei mõtle ju hambaarstile aega broneerides, et äkki ta on keeruline inimene.”

Niisamuti tahab Tuuli ise olla selline õpetaja, kellega saab alati rääkida. “Ma isegi mõtlen nii, et ma ei ole lapsele õpetaja, vaid saatja. Igaüks õpib ja õpetab ennast ise. Aga mina olen suunaja, kes annab kätte tööriistad, mille abil saaks lapsest kunagi tore ja empaatiline täiskasvanu. Et ta oleks õnnelik. Sama õnnelik nagu mina, kes ma saan teha tööd, mida armastan.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid