Olin just jõudnud tagasi oma kabinetti pärast kurnavat kuus tundi kestnud taastavat käe operatsiooni, mis oli osutunud keerukamaks, kui olime eeldanud. Tegin endale tassi kohvi, kui Dan, peakirurg, murelikul ilmel sisse astus.

„Kas ma saaksin sinuga rääkida?” küsis ta ust enda selja taga sulgedes.

„Tahad istuda?” Osutasin toolile laua ees. Me panime kohtumistel harva ukse kinni, seega pidi asi olema tõsine.

Ta raputas pead ja tõmbas käega läbi tumedate juuste. Tema laubal olid murekortsud. „Mis, kurat, inimestel viga on? No ausalt, kuidas nad saavad olla sellised koletised?” Ta marssis rääkides mu kabinetis ringi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid