„Kuigi mulle tohutult meeldib kogu jõuluperiood koos lume, dekoratsioonide ja maitsvate söökidega, siis on alati need momendid söögilaua taga, mis asja ära rikuvad. Võib kõlada küll dramaatiliselt, aga ma tõesti ei soovi iga jumala kord põhjendada, miks mul veel kaaslast ei ole.

Asja teeb veel tüütumaks see, et meil on kombeks pühade ajal käia iga vanavanema juures eraldi ja mõne juures mitu korda. Kuna mu vanemad on lahus, kuid ema saab endiselt läbi isa vanematega, siis toimub mul üks õhtusöök koos isa ja tema vanematega ning teine koos ema ja isa vanematega. Seejärel liigun koosviibimisele oma emapoolsete vanavanemate ja sugulaste juurde. Uuel aastal on ka tavaks külastada tädiperet Hiiumaal.

Mulle väga meeldib sugulastega aega veeta ja oma vanavanematele kõigist oma tegemistest muljetada, aga millegipärast on alati kõige olulisem minu romantiline elu. Nagu sõltuks minu õnn mehe olemasolust.

Usun, et igaüks läheks närvi, kui alalõpmata uuritakse, miks sa ikka vallaline oled ja kas tõesti siis keegi sulle ei meeldi. Vanaema tuletab mulle lausa meelde, et ma rohkem seelikuid kannaks ja huuli võõpaks, sest ega muidu need mehed ligi ei tule. Ütleme nii, et mul on raskusi end taltsutada ja vanavanemate juures suurde tülisse mitte laskuda. Selle asemel noogutan ja täidan oma tassi hõõgveiniga.

Lugejad, mis nõu te oskaksite jagada, et ebameeldivusi vältida?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid