Nooruk Narkissos oli omaenda ilust nii pimestatud, et mõtles: terves maailmas ei leidu mulle võrdset. Nii jumalate kui ka inimeste hulgas oli tema ainuke, kelle südant Aphrodite poja vibunooled ei suutnud tabada ja armastusest põksuma panna. Narkissos teadis seda, kahjurõõmutses ja kohtles jumalannat üleolevalt. Ta uskus, et temal pole Aphroditet vaja, ja seda väga lihtsal põhjusel: Narkissosel jätkus imetlust vaid iseendale, millegi ega kellegi muu jaoks ei jäänud midagi üle.
