Teistmoodi valentinipäev: ühe löögiga murrab ta mu nina. Tõstan käe näole, ma ei saa hingata

Ta pistab pea uksest sisse, viskab sisse kingipaki, mis maandub purunenud klaasi klirina saatel vannis, ja karjub: „Head valentinipäeva!“ Ma võtan vannist üles väikese roosa vaasi tükid, milles on plastlilled ja väike vahtplastist süda.

Daniel tahab naisi, rohkem ja rohkem naisi; ta peab neile lähedale jõudma ja neid nägema, nende lõhna haistma. Ta loob interneti tutvumiskeskkonnas minu pildiga profiili ja vestleb lesbidega, teeseldes, et on mina. Ta pildistab mu keha, et naistega pilte vahetada. Kui mõni neist on huvitatud, palub ta mul neile helistada, lülitades valjuhääldi sisse. Ta kirjutab väikestele paberitükkidele, mida ma pean neile ütlema. Siis pean ma neid paluma, et nad tuleksid meie juurde, ja seksima nendega
meie magamistoas. Keelduda ma ei julge. Daniel peidab end kardina taha ja et mitte midagi kahe silma vahele jätta, filmib meid mõnikord.