Ukraina mehe mõtted Kiievist: me hoiame oma kodud pimedad, et keegi ei näeks, kuhu tulistada

Ukrainlane Michael Rud räägib oma kogemusest, elades keset sõjakollet kodulinnas Kiievis. „Olen 35-aastane mees, kes elab Ukrainas Kiievis koos oma ema, isa ja kahe kassiga. Enne sõda tegin tuleetendusi. Reisisin üle kogu Ukraina ja esinesin tulesõuga suve jooksul umbes 15 festivalil."

"Oma aknast Kiievis kuulen rakette ja näen ka plahvatuste sähvatusi. Kuigi nad on praegu minust üsna kaugel, on seda siiski näha ja mürinat ning vibratsiooni tunda. Mida pimedamaks õhtu läheb, seda kergem on sähvatusi näha, mistõttu on öist aega eriti raske läbi elada.

Varem meie aknad särasid õhtuti, kuid enam mitte. Hoiame oma kodud pimedana, et keegi ei näeks, kuhu tulistada.

Samuti kuuleme neid kergemini, sest linn on praegu nii vaikne. Varem oli see hõivatud inimestega, kes tulid töölt, läksid poodi, käisid jõusaalis ja kinodes. Teedel pole ühtegi autot ja meie tänavad on täiesti tühjad."