Me jooksmised Dianaga jätkusid. Ikka jäime ka Ragnariga juttu rääkima. Mina ootasin ja ootasin, millal Ragnar hakkab mind vaatama samasuguse pilguga, nagu mina vaatan teda.

Siis ühel päeval ütles Diana mulle, et Ragnar oli ta Tartusse kinno kutsunud, nad olid õhtul linnas jalutanud ja Toomemäel suudelnud. “Kui alatu sa oled!” hüüdsin mina ja jooksin nuttes koju. Õnneks polnud kedagi kodus. Vastik reetur! Ta teadis ju, et ma olen Ragnarisse armunud ja tegi mulle nii tohutult haiget! Kas ta mõtles jooksma hakates kohe, et võtan Ragnari endale?