Ei, mul pole probleemi smalltalki ja lobisemisega, sest olgem ausad, kes see ikka jaksab lõputult tarka juttu kuulata. Probleem on hoopis selles, et paljud saatejuhid ajavad täiesti õudset, seksistlikku ja foobilist jura. Kusjuures mul on kuri kahtlus, et ise nad sellest aru ei saa, vaid arvavad, et on õiged mehed (või naised) kunagi.

Näiteks viskas Retro fm-i saatejuht kuude kaupa lollaka järjekindlusega nalja ahistamise teemal. Kullafondi kuulus ka hõige (vististi vestluses suguhaigustest), et kondoomiga pole petmine. Star fm-i rahvas jauras väsimatult Woolfi grupist, et kas me ei tohigi nüüd enam öelda tibupoeg, vaid peame ütlema tibutütar. Ja üldse, mis lollus see olgu, sest juba meie vaaremad ütlesid tibupoeg. Olgugi et kogu teema asetub laiemalt keele soolistatuse kontekstis ja tibud ei puutu tegelikult asjasse. Pealegi, kui tõsta ausse meie vaaremade ajad, siis võiks naised ju ka teepervele sünnitama saata. Kirsiks tordil on naissaatejuht, kes on ehtne one of the guys ning meestele ainult takka kiidab, reetmata ühtegi isiklikku mõtet.

Kui jutt kõrvale jätta, siis on raadiojaam Rock fm ju täitsa mõnus. Just seetõttu, et paljud kunagised alternatiivsed noored kuulevad seal lapsepõlvelemmikuid, mida teised kanalid naljalt ei mängi. Aga siis jutustatavad saatejuhid Nirvana ja System of a Downi vahele mingi täiesti õudse nii naisi kui ka mehi lollistava anekdoodi või kutsuvad (eeldatavasti) mehi “oma püssist” pilti tegema. Kusjuures püssiks kõlbab nii koer, naine kui ka veepüss. Tõelised ühetasandimõisted, eks ole!

Tõe huvides tuleb nentida, et õnneks on meil olemas Raadio 2, mida on võimalik kuulata, ilma et endal kõrvu peast tahaks kraapida. Aga üldiselt meenutab kogu see raadiokogemus mulle mu kunagist kirge reggaetoni ja dancehalli vastu, mis lõppes pisarais lahkuminekuga — sest isegi kui muusika tõmbas käima, hakkasid tekstid lootusetult vastu. Õnneks on nii mõnigi tollane kuum artist tänaseks oma homofoobia ja rassismi pärast vabandust palunud. Nii et mis muud kui raadiokuulmiseni!