“Igal vanemal on õigus otsustada, kuidas oma lapsi toita,” kirjutab ta. “See on sügavalt isiklik otsus, mis põhineb paljudel faktoritel ning lähtub eelkõige naise ja perekonna võimalustest ja vajadustest. Ometi on rinnaga toitmise alane teavitustöö omandanud agressiivse hoiaku, mille tagajärjel on värsked emad vastamisi survega iga hinna eest imetada, sõltumata oma soovist.”

Christina sõnul on kummastav, kuidas kehalise autonoomia osas järjest teadlikumaks saavas ja seda väärtustavas ühiskonnas eksisteerivad rahvusvahelised ja riiklikud strateegiad, mis soovivad dikteerida, kuidas inimene oma keha kasutama peab. “Naise otsuse taga mitte imetada võib olla sadu põhjuseid, nii meditsiinilisi ja elustiilivalikulisi kui ka psühholoogilisi,” teab ta. “Imetamiseks võimetute või seda mitte soovivate naiste nimetamine mürgisteks ning piimaseguga toitmise määratlemine riskina lapse tervisele ei tohiks aga olla meditsiinivaldkonna inimese juures vastuvõetav.”

“Naised on pärast rasedust ja sünnitust väga haavatavad ja ebakindlad nii hormonaalse taseme kõikumise kui ka lihtsalt seetõttu, et sünnitus kogemusena ongi emotsionaalselt raputav,” kirjutab Christina. “Nad on seetõttu ka vastuvõtlikud kõiges, mis puudutab nende võimekust ja toimetulekut lapsevanema rollis, eriti esmasünnitajatena. Kui meditsiinivaldkonna töötajad kasutavad liialdatult dramaatilist retoorikat, et saavutada oma eesmärki, siis pole see kuigi eetiline.”