Koduvägivallal, soolisel palgalõhel ja seksuaalsel diskrimineerimisel on naise nägu, püüdku konservatiivid seda maha vaikida kuidas tahes. Need probleemid ei ole Euroopast sissetoodud nagu arvas Isamaa naisesindaja. Need on kahjuks täitsa tavalised Eesti naise igapäevased mured. Vaadake statistikat: lääne ühiskonnale omaste demokraatlike väärtustega riikide hulgast on raske leida vastast Eestile kui räägime soolisest palgalõhest või lähisuhtevägivallast.

Samuti ei arva ma, et tegemist oleks üdini poliitilise iseloomust kantud üritusega. Ausalt öeldes, oleks mul rõõm näha, et need teemad veel rohkem poliitilistes ja ühiskondlikes, kaasa arvatud hariduslikes, debattides figureeriksid.

Kui tihti me puutume kokku arusaamaga, et me peame oma tütred õpetama nii tugevaks, et nad oleksid võimelised maskuliinses maailmas ellu jääma ja isegi edukad olema? Tihti. Väga tihti. Aga kas olete ka kohanud vanemaid, kes õpetavad oma poegi, et naised on ühiskonna osa igas sektoris? Ilmselt harvemini. Oluline on mõista, et naine ei pea rääkima nagu mees, käima riides nagu mees, käituma nagu mees või olema võimeline tegema “meeste tööd” selleks, et olla võrdne. Naised, nagu ka mehed, võivad olla sellised nagu nad on ja sellest ei olene nende personaalne või professionaalne tulevik. Punkt!

Nende probleemidega võib võidelda, neist võib rääkida, neid võib tuua poliitilistesse kampaaniatesse ja debattidest, nende vastu võib isegi vaielda, aga neid ei tohi ignoreerida.