Kui ma vanaks jään…
See fond aitab vanureid Venemaa hooldekodudes. Need on asutused, kus ei tahaks näha isegi vaenlast. Riik rahastab neid juba aastakümneid ülejääkidest. Nähes järjekordset palvet nagu „kogume kinke „ei kellegi“ vanaemadele ja vanaisadele“ või „ootame annetusi põetajate tasustamiseks“, haarab käsi pangakaardi järele. Sest vanadus on see, mis ootab kõiki. Elu võib mööduda ilma hirmsate haiguste ja raskete traumadeta, kuid vanadus tuleb nii ehk nii.
Ja seda me kardame.
„Kes sind vanast peast toidab ja katab?“
Minu sõbranna, veendunud lastetu, tunnistas hiljuti, et sellised ähvardused ja manitsused avaldavad mõju. Lapsi pole ta rohkem armastama hakanud, kuid mõtted vanadusest külastavad teda palju tihemini. Tuleb tunnistada, et üksildase ja abitu vanaduspõlve probleem on reaalne. Iseasi, kas laste olemasolu tagab vanas eas hoolitsuse.
Me kardame lõpetada oma elupäevad viletsas vanadekodus, kus kõik isiklikud asjad mahuvad öökappi. Kardame, et ei suuda terve elu jooksul kõrvale panna „väärikaid vanaduspäevi“ nagu filmides — ööpäevaringsete meeldivate hooldajatega, koduabilistega ja eakohase meelelahutusega. Eriti meie ajal, kui on raske ette kujutada, mis saab aasta-paari pärast, ja olla kindel, et kõik me säästud ei muutu paberihunnikuks.
Kuid kardame ka seda, et osutume tarbetuks kõige lähedasematele inimestele. Või muutume koormaks — mitte midagi taipavateks õnnetuteks raukadeks, keda talutakse vaid vastutulelikkusest ja võlatundest. Või saavad meist „naljakad mutikesed“, keda ei võta enam keegi tõsiselt, parimal juhul vaid viisakusest noogutades.
Optimistlikumad räägivad, et neist saavad kõbusad vanakesed. Kuid enamik kardab just abitust: mäluprobleeme, jõuetust… Rääkimata hullematest hädadest. Ning perspektiiv elada üksiku ja haigena muudab mõtte eutanaasiast vähem hirmutavaks.
Töö on noortele ja aktiivsetele
Maailm on noorte päralt. Vaadates ajakirjakaasi, enamiku artiklite sisu või töökuulutusi, võib jõuda just sellisele järeldusele. Vanust tööpakkumistes piiritleda ei tohi, kuid mida vanem on tööotsija, seda raskem on tal tööd leida.
Elukutsest. Keskeale lähenedes hakkavad paljud pead murdma selle üle, et „rong on läinud“. Võimalused kõrgustesse tõusta kahanevad drastiliselt, nooremad ja ambitsioonikamad kolleegid õpivad kiiremini ja riskivad kergemini, vahetades töökohta ilma pikemalt kaalumata. Kuid mängus on pension, tööstaaž… Mu vanemad räägivad: „Nojah, eks vabakutselise töö praegu toidab, aga mis pärast saab?“ Ning mina jään mõtlema sellele „pärastisele“. Ja mul hakkab veelgi jubedam.
Ainus, mis sellest hullem, oleks ilmselt jääda „abikaasaks ja emaks“, kes on muutunud tarbetuks. Paari-kolmekümneselt näeb „kodune“ elu ilus välja. Maja ja lastega tegelemine, kodutunde loomine. Aastaid ja aastakümneid. Kuid ühel ilusal päeval võib juhtuda, et tuleb otsida endale töö. Aga kus? Ja kellena? Ülikooli diplom on kattunud tolmuga, ametlikku töökogemust pole, soovitajaid samuti mitte.
Just seepärast pooldan ma naiste kriisiabikeskuseid. Selliseid, mida rahastab riik. Kriis pole ju ainult vägivald. See on ka „mul pole raha, et toita lapsi“. Nagu ka „ma vajan tööd, kuid ma pole tööl käinud, sest mees ütles, et naine peab kodus istuma“. Või „ma pean haiglasse minema, aga mul pole lapsi kuhugi panna“. Naisel peab olema koht, kuhu ta saab minna, kui tal pole enam kuhugi minna.
Praegu on moes iseenda jaoks elamine. Talv Balis, suvi Prantsusmaal, sissetulek selle jaoks, mis on „siin ja praegu“. Vahel tundub, et me ei mõtle meelega homse peale. Kuid homne on juba käes. Ja paljudele meist mitte roosiline.
Meie oludes praktiliselt polegi neid, kes pensionile mineku päeval oma kabinetiukse rõõmsalt jalaga lahti löövad. Ja mitte sellepärast, et nad oma tööd nii palju armastavad. Vaid sellepärast, et keskmine pension — kui sind ei toeta sugulased — ei võimalda sisseharjunud eluviisi. Kõik — pole enam igakuist Hispaaniat ega Taid igal talvel. Paljude jaoks lõpeb sellega ka hea toit. Seepärast on vaja töötada, töötada ja töötada. Ning andku jumal, et ei lastaks lahti — kellele me siis oma vanuses veel vajalikud oleme?
Samas kõlab sõna „pensionär“ meie ühiskonnas nagu vanatädi aias või teleka ees. Tõsi küll, sealsamas Facebookis võib näha kirjutisi „stiilsetest vanainimestest“ või „auväärses eas tudengitest“. Et sellist materjali ette tuleb, on kiiduväärt. Kuid sellepärast tulebki, et nähtus on endiselt erakordne. Harva läheb keegi pensionile ülikooli, ajab taga moodsaid asju ja õpib uusi ameteid. Ühiskond paneb selliseid inimesi endistviisi imeks. Mõni „aktsepteeritav harrastus“ nagu käsitöö — jah, langevarjuhüpe — pigem ei.
Habe hall, süda krutskeid täis
Jutt käib meestest. Neist, kes on paar-kolmkümmend aastat naisega koos elanud ning pakivad siis ühel heal päeval kohvri ja kolivad uue silmarõõmu juurde. Naistest selles võtmes ei räägita. Naisele sai pikka aega osaks vaid mahajäetud ellujääja roll.
Ka praegu ei juhtu kuigi tihti, et perest lahkuda (või kardinaalselt elu muuta) otsustab naine. Kuid seda, et ta läheb noorema inimese juurde, tuleb ette veelgi harvemini. Vana mees noore naisega — vaat kui tubli. Vanem naine noore mehega — viib poisi kõlvatule teele või maksab talle.
Armastus? Ei, „ebavõrdses paaris“ mitte. Noor neiu võib vanemasse mehesse armuda. See on ju nii romantiline, kas pole? Mehe kogemus ja hoolitsus, naise ilu ja õrnus. Kui palju on sellest raamatuid kirjutatud! Meeste poolt loomulikult. Ent mida on ühiskonna vaatenurgast pakkuda sügavas keskeas naisel? Kõike sedasama, aga võib-olla rohkematki. Kuid sellest on kuidagi ebameeldiv rääkida.
Hästi säilinud
Ühiskond on üsna halastamatu: eakas naine tohib olla kas tore vanamemm, karm ärimutt või friik. On veel neljas variant: „hästi säilinud naine“. Nende jaoks, kes on võidelnud kõigest väest vanadusega, alustades vaat et teismeliseeast. Sport! Kirurgiline sekkumine! Täiskäik edasi, hea figuuri ja kortsudeta näo poole!
Parimaks komplimendiks naisele peetakse lauset: „Sa näed nii noor välja!“ Ja selle meelituse nimel on ta valmis minema kaugele. Sealjuures peab naine noor välja nägema, kuid riietuma „eakohaselt“. Roosad teksad ja ükssarvikuga T-särk on tütarlastele, kübar ja range seelik aga eakamatele. Need, kes pole enam 20+, kuid ei ole veel ka 60+, peavad üsna sageli otsustama: kas ma võin seda veel kanda või enam ei tohi? Kas ma näen veel välja noor või pigem… nooruslik?
Muide, siin on ka teine nüanss: mõnikord tekib tahtmine jõuda kõike seda, mida pole jõudnud kas viis, kümme või kakskümmend aastat tagasi. See mind isegi rõõmustab. Kümmekonna aasta eest poleks mulle pähegi tulnud, et osta endale tõukeratas ja lilleline kleit. Aga nüüd tahaks — kui mitte praegu, siis millal üldse?
Kolmekümnendates hakkab käest libiseva nooruse tagaajamine vormel ühte meenutama. Vahel tekib tunne, et mina ja paljud mu tuttavad kulutame vormis püsimiseks kaks kolmandikku palgast. Oleme harjunud nägema peeglist kena neiut, kuid ühel hetkel ei tunne me end fotodelt ära — pildil olev naine pole enam kahekümnene. Ta ei näe välja halvem, aga mitte selline, nagu ootasime. Pärast lepid sellega — hakkad „elult kõike võtma“ või lööd endale käega: mis seal ikka, polegi ju enam noor näitsik.
Mõnikord päästab ümberkolimine. Venemaal oled 25-selt juba naine, aga kui 30-selt pole meest ega lapsi, siis praktiliselt vanatüdruk. Günekoloog vaatab laitva pilguga ja annab mõista, et kell tiksub, on aeg sünnitada. Sõbrannad ja kursusekaaslased sõidutavad juba lapsi kooli, kuid sina ei taha millegipärast neist eeskuju võtta. Euroopas on võimalik tunda end noorena (ja olla noor) palju kauem.
Me kardame vanadusest rääkida. Vanadus on meie ühiskonnas nagu vaesus. Me kõik teame, et see on olemas. Aga kui teha nägu, nagu seda poleks, siis polegi nii hirmus. Kuid rääkida on vaja. Ja mitte ainult rääkida.
Inimesi, kes lähevad vanadusele vastu üksi, on üha rohkem. Kuid võimalusi selle kohtumise leevendamiseks, kindlustunde sisendamiseks, et ilma toeta vaevelda pole vaja, ei ole endiselt kuigi palju. Midagi tuleb muuta.
Allikas: Feministeerium
