Taaskohtumine ahistajaga: ma ei pea seda taluma. Ja ma ei võta seda ühestki otsast komplimendina


Naiste marss 19.01.2019
Naiste marss 19.01.2019Foto: Andres Putting

Nagu igal teisel naisel, on minulgi ammendamatu varasalv lugusid, kuidas mind nooremas põlves ahistati. Siia alla käivad sobimatud puudutused, verbaalsed nilbused, seksuaalse alatooniga ähvardused ja mis kõik veel. Eriti markantselt on mulle meelde jäänud üks konkreetne juhtum. Teen nii lühidalt, kui võimalik.

Umbes 20 aastat tagasi hakkasin ma käima ühe noormehega. Üsna meie suhte algul läksime koos ühele sünnipäevale. Seal nägin ühte tuttavat, endast märksa vanemat meesterahvast. Me teadsime üksteist, ma aimasin, et olen talle sümpaatne, ent me polnud just kõige lähedasemad tuttavad. Sel sünnipäeval oli meesterahvas joonud ja väga häiritud, et mulle on tekkinud kavaler. Ühel hetkel lukustas ta mind endaga sünnipäevalapse ruumikasse vannituppa ja hakkas mind sõimama. Ja mina, šokeeritud sellisest käitumisest, hakkasin nutma. Siis ta lohutas mind. Kui ma rahunema hakkasin, sõimas edasi. Ja nii edasi. Ühesõnaga, nagu ma nüüd tean, väga tüüpiline emotsionaalse vägivallatseja käitumine.

Üleeile käisin naiste marsil. Üks selle eesmärke on juhtida tähelepanu naistevastasele vägivallale. Mulle ei meeldi marssida. Aga just selliste kogemuste tõttu, nagu eespool kirjeldatud, lähen ma alati kohale. Sest ma usun, et sellised üritused muudavad natukenegi maailma, ning ma annan iga kell oma väikese panuse, et need õnnestuksid veelgi paremini. Ka seekord oli mul väga hea meel, et ma osalesin naiste marsil.

Seotud lood:

Õhtul läksime marsi järelpeole Sveta baari. Ja üks esimesi inimesi, keda uksel kohtasin, oli seesama mees 20 aasta tagusest ajast, mingist Nõmme eramaja peldikust.

Loe, mis edasi juhtus, Feministeeriumist.