Suhkrubeibeks olemise ajal on Brooke saanud kinke kokku üle 26 tuhande euro eest, aga samas ei nimeta ta end prostituudiks. “Kõrvaliste inimeste jaoks on kõige üllatavam see, et ma ei osuta seksuaalseid teenuseid, vaid olen pigem seltsiline,” selgitas ta. “Raha nimel meestega magamine on prostitutsioon ja mul on vaja, et oleksime selle koha pealt ausad. Prostitutsioon ja suhkrubeibeks olemine on kaks erinevat asja.”

Preili West väitis NZ Heraldile, et ta kohtub oma suhkruissidega stripiklubis, kus ta tantsijana töötab ja otsustab ise, kas ta tahab nendega tegemist teha. Tema püsiklientideks ongi mehed, kellega ta klubis kohtub ja pikemalt suhtleb, et saada aru, kas ta võiks nende meestega ka väljaspool klubiruume aega veeta.

“Tegemist pole aga alati lihtsasti teenitud rahaga — on ka mehi, kes on liiga intensiivsed ja kontrollivad, loovad üsna toksilisi situatsioone, kui sa ei tea, kuidas nendega käituda ja nende olukordadega toime tulla,” avaldab West, lisades, et veebis meestega tutvumine on muutumas trendiks, aga paljud naised ei tea, kuidas võimalikke ohte ära hoida.

“Arvatakse ka, et suhkruissid on mingid 80aastased hingamisaparaatide ja nahaprobleemidega vanamehed, aga see pole tõsi,” tunnistas ta. “Enamasti on tegemist 40aastastega ning ajal, mil moes on naistele oma privaatsetest kehaosadest pilte saata ja neid veebis solvata, on sellise mehe seltskond, kes oskab päriselt suhelda ja tahab mind päriselt aidata, väga meeldiv.”

Püsikliendid, kellest Brooke räägib, broneerivad ta iga paari nädala tagant, aga teised mehed soovivad talle lihtsalt kinke — parfüüme, kingi, ehteid ja raha — teha. “Ma tean, et kingitakse ka autosid ja rinnaimplantaate, aga mulle on hetkel antud vaid kõige uuem iPhone, Macbook pro, kaheotsa lennupiletid, makstud ööbimiste eest võõras riigis ja mu Prantsuse buldog,” selgitas ta.