„Andreas armastab mind, aga ema meelitas ta minust eemale. Ta võrgutas ta lihtsalt ära, et mina teda endale ei saaks."


„Andreas armastab mind, aga ema meelitas ta minust eemale. Ta võrgutas ta lihtsalt ära, et mina teda endale ei saaks."
Foto: Lauren York/Unsplash

Katkend Jo Nesbø raamatust "Nuga".

„Me teame, et sa oled neile küsimustele juba vastanud, Sara,” ütles Harry ja vaatas üheksateistaastast tüdrukut, kes kitsas nukumaja moodi ülekuulamisruumis tema vastas istus. Jälgimis­ruumis istus Truls Berntsen, käed rinnal risti, ja haigutas. Kell oli kaks, nad olid seal juba tund aega olnud ja Sara oli ilmutanud juhtunut läbi käies kärsitusemärke, aga mitte mingeid muid tundeid. Isegi mitte siis, kui Harry oli protokollist kõva häälega lugenud, milliseid vigastusi kolmteist noahoopi tema emale olid põhjustanud. „Aga nagu öeldud, võtsime konstaabel Berntseniga juurdluse üle ja tahaksime kõik endale nii selgeks teha kui võimalik. Niisiis: kas su isa aitas tavaliselt söögitegemisel? Ma küsin sellepärast, et tal pidi kõige teravama kööginoa leidmine kähku käima, ta pidi täpselt teadma, millises sahtlis ja kus täpselt see on.”

„Ei, ta ei aidanud,” ütles Sara ja nüüd paistis tema rahulolematus selgemini välja. „Ta tegi süüa. Ainus, kes aitas, olin mina. Ema oli väljas.”

„Väljas?”

„Sai sõbrannadega kokku. Tegi trenni. Nii ta vähemalt ütles.”

„Ma olen tema pilte näinud, ta nägi üsna treenitud välja. Hoidis end noorena.”

Whatever. Ta suri noorelt.”

Harry ootas. Lasi vastusel õhus rippuda. Nägi, kuidas Sara grimassi tegi. Harry oli muudegi juhtumite puhul näinud, kuidas mõned omaksed võitlesid leina vastu, nagu oleks see vaenlane, mingi ärritav nuhtlus, mis tuleb ära petta. Üks viis oli alavääristada seda, kes oli kaotatud, diskrediteerida surnut. Aga ta kahtlustas, et praegusel juhul ei ole küsimus selles. Kui Harry oli pakkunud, et Sara advokaadi kaasa võtaks, oli tüdruk keeldunud. Ta ütles, et tahab sellega vaid kähku ühele poole saada, tal olevat plaanid. Arusaadav, ta on üheksateistaastane, üksi, aga kohanemisvõimeline, ja elu läheb edasi. Ja juhtum oli lahendatud, küllap oli ta end seetõttu lõdvaks lasknud. Näitas oma tõelisi tundeid. Või tunnete puudumist.

Seotud lood:

„Sina ei treeni nii palju nagu su ema,” ütles Harry. „Vähemalt ei jookse sa palju.”

„Ei jookse või?” küsis tüdruk ja vaatas Harryle pooliku naeratusega otsa. Nii naeratasid praeguse eneseteadliku põlvkonna noored, kes pidasid kõhnaks seda keha, mida Harry põlvkond oleks pidanud normaalseks.

„Ma vaatasin su jooksutosse,” ütles Harry. „Need on peaaegu kasutamata. Ja mitte sellepärast, et need oleksid uued, nende tootmine lõpetati kaks aastat tagasi. Mul on samasugused.”

Sara kehitas õlgu. „Nüüd hakkab mul jooksmiseks rohkem aega olema.”

„Jah, su isa läheb kaheteistkümneks aastaks vangi, nii et sa ei pea enam aitama tal õhtusööki valmistada.”

Harry vaatas teda ja nägi, et oli märki tabanud. Tüdruku suu oli lahti jäänud ja mustaks värvitud ripsmed käisid üles-alla, kui ta ägedalt silmi pilgutas.

„Miks sa valetasid?”

„Mi… mida?”

„Sa ütlesid, et jooksid poole tunniga kodust skulptuuripargi tippu, Ekebergi restorani juurest alla ja tagasi koju. Ma jooksin eile õhtul selle sama teekonna läbi. Mul kulus selleks peaaegu kolmveerand tundi ja ma olen üsna hea jooksja. Ja ma rääkisin konstaabliga, kes su kinni pidas, kui sa tagasi jõudsid. Ta ütles, et sa ei olnud ei higine ega eriti hingetu.”

Sara oli end teisel pool väikest nukumajalauda toolil sirgu ajanud ja vaatas alateadlikult mikrofoni kohal olevat punast tuld, mis näitas, et salvestamine käib, siis vastas ta:

„Okei, ma ei jooksnud päris üles.”

„Kui kaugele siis?”

„Marilyn Monroe skulptuurini.”

„Siis jooksid sa mööda kruusateed nagu minagi. Kui ma koju jõudsin, pidin talla alt väikesi kive ära korjama, Sara. Kaheksa tükki. Aga sinu tallad olid täiesti puhtad.”

Harryl ei olnud aimugi, kas kive oli olnud kaheksa või kolm. Aga mida täpsem ta on, seda kõigutamatum tema arutluskäik paistab. Ja Sarast oli näha, et see toimis.

„Sa ei jooksnud üldse, Sara. Sa väljusid korterist politseile öeldud ajahetkel, kell 20.15, samal ajal kui su isa politseisse helistas ja ütles, et tappis su ema. Võib-olla tegid sa läheduses väikese jooksutiiru, piisavalt pika, et politsei kohale jõuaks, ja jooksid siis tagasi. Nii nagu isa sul teha käskis, kas pole?”

Sara ei vastanud, ainult pilgutas muudkui silmi. Harry pani tähele, et tema pupillid olid suurenenud.

„Ma rääkisin su ema armukesega. Andreasega. Artistinimega Bom-Bom. Ta ei laula ehk päris sama hästi, kui ta seda kaheteistkeelelist mängib.”

„Andreas laulab …” Viha tüdruku pilgus kustus ja ta vaikis.

„Ta tunnistas, et te kohtusite mõne korra, ja nii tutvuski ta su emaga.” Harry heitis pilgu märkmikku. Mitte et ta poleks teadnud, mis seal kirjas on, sest seal ei olnudki midagi, vaid selleks, et pinget maha võtta ja tüdrukule natuke hingamisruumi anda.

„Mina ja Andreas olime paar.” Sara hääl värises kergelt.

„Tema sõnul mitte. Ta ütles, et olid mõned …” Harry kallutas pead natuke taha, nagu tahaks paremini näha seda, mida märkmikus kirjas ei olnud. „… groupie’iga magamised.”

Sara võpatas toolil.

„Aga sa ei jätnud teda rahule, ütles ta. Tema kogemus oli igatahes, et tee groupie’st stalkeriks on lühike. Et küpse abielu­naisega, kes võtab asju nii, nagu need on, oli lihtsam. Natuke pinget argipäeva, natuke vürtsi soustile. Nii ta selle kohta ütleski: soust.”

Harry tõstis pilgu tüdrukule.

„Hoopis sina laenasid ema telefoni, mitte su isa. Ja avastasid, et tal ja Andreasel on suhe.”

Harry katsus järele, kuidas südametunnistus asjale vaatab. Põrmustada ilma advokaadita üheksateistaastane, armuvalus teismeline, kelle olid reetnud tema ema ja tüüp, keda ta oli hakanud juba enda omaks pidama.

„Sinu isa ei ole mitte ainult ennastohverdav, Sara, ta on ka tark. Ta teab, et parim vale on tõele nii lähedal kui võimalik. Vale on see, et su isa käis teie kodupoes õhtusöögi jaoks paari asja ostmas, läks koju, leidis sõnumid ja tappis su ema. Tõde on see, et kui su isa poes oli, leidsid sina sõnumid, ja seega pakun ma, et kui protokollides sind su isa vastu välja vahetada, siis saame köögis juhtunu üsna täpse kirjelduse. Te tülitsesite, ema pööras selja ja tahtis ära minna, sa teadsid, kus nuga on, ja ülejäänu tuli iseenesest. Ja kui su isa koju tuli ja avastas, mis oli juhtunud, mõtlesite koos selle plaani välja.”

Harry ei näinud tüdruku pilgus mingit reaktsiooni. Ainult ühtlast, rõhuvat, tumedat vihkamist. Ja ta tundis, et südame­tunnistus võttis kõike täiesti rahulikult. Võimud annavad üheksateist­aastastele relvad ja paluvad neil tappa. See siin oli tapnud oma ema ja lasknud süütul isal enda asemel rataste alla viskuda. Sara ei ühine nendega, kes Harryt luupainajates külastavad.

„Andreas armastab mind,” sosistas Sara. See kõlas nii, nagu oleks tal suu liiva täis. „Aga ema meelitas ta minust eemale. Ta võrgutas ta lihtsalt ära, et mina teda endale ei saaks. Ma vihkan teda. Ma …” Nutt polnud kaugel. Harry hoidis hinge kinni. Nad olid peaaegu päral, varing oli alanud, ta vajas lindile vaid paari sõna, aga nutt tooks kaasa pausi ja pausi ajal võis laviin pidama jääda. Sara tõstis häält. Raev sai võitu. „… vihkan seda kuradi hoora! Ma oleksin teda rohkemgi võinud torgata, ma oleksin võinud tal selle kuradi näo peast lõigata, mille üle ta nii neetult uhke oli!”

„Hm.” Harry nõjatus toolikorjule. „Kas sa tahad öelda, et soovid, et oleksid ta aeglasemalt tapnud?”

„Jah!”

Mõrvatunnistus. Touchdown. Harry heitis kiire pilgu nukumaja aknast välja ja nägi, et Truls Berntsen oli üles ärganud ja hoidis pöialt püsti. Aga Harry ei tundnud mingit rõõmu. Vastupidi, äsjane ärevus oli asendunud kurva jõuetuse, pettumusega. See ei olnud võõras tunne, vaid tekkis kergesti pärast pikemat jahti, mille ajal oli kasvanud lahenduse ootus, arreteerimise kui vabastava kliimaksi ootus, mõte, et see muudab midagi, teeb maailma natuke paremaks. Selle asemel tabas teda pigem lahendusejärgne depressioon koos selle juurde kuuluva joomatuuriga ja alkoholiuimas veedetud päevade või nädalatega. Harry kujutas ette, et see oli nagu sarimõrvari frustratsioon, kui mõrv ei paku sügavat rahuldust, vaid ainult antikliimaksi tunde, mis kihutab tagant uuele jahikäigule. Võib-olla sellepärast tabas Harryt­ – jälle hetkelise välgatusena – mõru meeleheide, nagu istuks ta korraks teisel pool lauda, tüdruku toolil.

„See läks meil küll kenasti,” ütles Truls Berntsen liftis, teel seitsmendale korrusele vägivallaosakonda.

„Meil?” küsis Harry kuivalt.

„Ma vajutasin salvestamisnuppu, kas pole?”

„No seda ma loodan. Kas sa kontrollisid, et see peale jäi?”

„Kontrollisin?” Truls Berntsen kergitas küsivalt kulmu. Seejärel irvitas. „Rahune maha."

Harry pilk liikus helendavatelt korrusenumbritelt Berntsenile. Ja ta tundis, et kadestab kolleegi, kellel oli etteulatuv alalõug, esiletungiv laup ja röhkiv naer, mis olid andnud talle hüüdnime Beavis, mida keegi siiski kõva häälega kasutada ei söandanud. Tõenäoliselt oli see seotud Truls Berntseni passiiv-agressiivse auraga, mille tõttu ei olnud ta inimene, keda kriitilisel hetkel oma selja taha seisma sooviks. Truls meeldis vägivallaosakonna inimestele tõenäoliselt veelgi vähem kui Harry Hole, aga Harry ei kadestanud teda sellepärast. Ta kadestas Truls Berntseni võimet olla kõige suhtes täiesti ükskõikne. Teda ei huvitanud, mis kolleegid temast arvavad, ka Harry ei hoolinud sellest vähimatki. Aga võime heita endalt kogu vastutus, nii praktiline kui ka moraalne, selle töö ees, mida ta politseinikuna tegema oli pandud. Harry kohta võis nii mõndagi öelda ja ta teadis hästi, et seda ka tehti, aga keegi ei saanud väita, et ta ei ole tõeline politseinik. See oli üks tema vähestest õnnistustest ja ühtlasi tema suurim needus. Isegi kui eraisik Harry oli vaba­languses, nagu ta oligi olnud alates hetkest, kui Rakel ta välja viskas, ei suutnud politseinik päriselt lahti lasta ega võtta ette seda meeldivat vaba langemist anarhismi ja nihilismi, nagu seda oli teinud Truls Berntsen. Keegi ei tule Harryt selle eest tänama, aga sellest ei olnud midagi, ta ei ajanud tänu taga ega otsinud heategudest lunastust. Väsimatu, peaaegu sundmõtteline jaht ühiskonna kõige hullematele kurjategijatele oli kuni Rakeli kohtamiseni olnud talle ainus põhjus hommikul üles tõusta, nii et ta oli sellele karjaloomageenile, või mis iganes see oli, tänulik, et see oli talle ankruks olnud. Aga osa temast igatses täieliku ja hävitava vabaduse järele, ankruketi läbilõikamise ja lainemurrus purunemise või lihtsalt suurde tumedasse ookeani kadumise järele.

Nad astusid liftist välja ja kõndisid mööda punaseks värvitud seintega koridori, mis kinnitas, et nad olid väljunud õigel korrusel, möödusid üksikutest kabinettidest ja lähenesid avatud kontorile.

„Hei, Hole!” hüüdis Skarre ühe avatud ukse vahelt. Ta oli viimaks vaneminspektoriks ülendatud ja saanud endale Harry endise kabineti. „Lohe otsib sind.”

„Su naine?” küsis Harry ega aeglustanud tempot, et kuulda Skarre tõenäoliselt raevukat ja ebaõnnestunud vasturünnakukatset.

„Nice,” röhkis Berntsen naerda. „Skarre on idioot.”

Harry ei teadnud, kas see oli mõeldud käesirutusena, aga jättis vastamata. Tal ei olnud plaanis endale rohkem halbu sõpru hankida.

Ta keeras koridori lõpus sõnagi lausumata vasakule ja astus osakonnajuhataja kabineti lahtisest uksest sisse. Üks mees seisis seljaga tema poole ja oli Katrine Bratti kirjutuslaua kohale kummardunud, aga teda oli kerge ära tunda läikiva pealae järgi, mida ümbritses mustadest ja imelikult lopsaka kasvuga juustest loorberipärg.

„Ma loodan, et ma ei sega, aga minu järele vist küsiti?”

Katrine Bratt tõstis pilgu ja politseiprefekt Gunnar Hagen pööras kähku ringi, nagu oleks ta milleltki tabatud. Nad vaatasid teda vaikides.

Harry kergitas kulmu. „Mis on? Kas te juba kuulsite?”

Katrine ja Gunnar Hagen vahetasid pilgu. Hagen köhatas. „Kas sina kuulsid?”

„Mis sa sellega mõtled?” küsis Harry. „Mina ju kuulasin ta üle.”

Harry aju otsis ja jõudis järeldusele, et politseiadvokaat, kellele ta oli kohe pärast ülekuulamist helistanud, et isa vabastamisest rääkida, oli kindlasti omakorda Katrine Bratti teavitanud. Aga mida tegi siin politseiprefekt?

„Ma soovitasin tütrel advokaat kaasa võtta, aga ta keeldus,” ütles Harry. „Ja ma kordasin seda enne ülekuulamise algust, aga ta keeldus uuesti, see on meil lindil. Ei, seda mitte, see on meil kõvakettal.”

Keegi ei naeratanud ja Harry nägi nüüd, et midagi on valesti. Väga valesti.

„Kas isa?” küsis Harry. „Kas ta on … endale midagi teinud?”

„Ei,” ütles Katrine. „Asi ei ole isas, Harry.”

Harry aju märkas alateadlikult detaile, seda, et Hagen oli lasknud Katrinel, Harryle natuke lähedasemal kolleegil, jutujärje üle võtta. Ja et Katrine oli tema eesnime kasutanud, ilma et see oleks vajalik olnud. Turvapadjad. Järgnevas vaikuses tundis ta jälle rinnus torget. Ja kuigi Harryl ei olnud erilist usku telepaatiasse ega selgeltnägemisse, tundus ikkagi, nagu oleksid need torked ja sähvatused vaimusilmas proovinud kogu aeg öelda talle seda, mis nüüd tulema pidi.

„Asi on Rakelis,” ütles Katrine.