"Astusin lifti, kus oli üks võõras mees. Kui olime mõne korruse võrra kõrgemale tõusnud, tabas mind hirmuhoog ja olin kindel, et ta tahab mulle haiget teha."

 (8)
"Astusin lifti, kus oli üks võõras mees. Kui olime mõne korruse võrra kõrgemale tõusnud, tabas mind hirmuhoog ja olin kindel, et ta tahab mulle haiget teha."
Foto: Franck V./Unsplash

Katkend Flynn Berry raamatust "Ahistatud".

Rong peatub Paddingtonis. Ma astun platvormile, hingan sisse teravat talveõhku ja jaama tuttavlikku tahmast, viktoriaanlikku lõhna. Klaaslael rauast sarikate vahel sulavad lumelaigud ja läbi klaasi paistab kollane valgus.

Ma saan aru, et uurimine ei saa olema lihtne. Politsei ei tea, kes Rachelit jälgis. Nad ei tea, kas Keith valetab. Nad ei tea, kes ründas teda viieteistkümne aasta eest.

London näib ähvardava ja pahaendelisena. Mitte keegi ei tea, kus ma olen, ja juhtuda võib igasuguseid asju. Ma mõtlen murelikult kanalitele ja sadamabasseinile. Ma mõtlesin alati, et London on minu jaoks kõige turvalisem koht kogu maailmas. Iga võimaliku ründaja tasakaalustamiseks oli ka võimalik kaitsja. Aga siiski juhtub siin hirmsaid asju ning nüüd võivad need üles kerkida ja mind endasse haarata.

Kui ma Maida Vale’i jaamas metroost väljun, hakkab vihma sadama ning ma raputan vihmavarju lahti, imestades ka ise, et see on ikka veel mu koti põhjas, seal, kuhu ma selle üheksa päeva eest oma korterist lahkudes panin. Piilun vihmavarju serva alt betoonseina, siis kallutan ääre tahapoole, et näha teed enda ees. Hetkel, kui äär kerkib, olen ma vanas Londonis, salapärases ja liikuvas, vihmavarjude kuplisiilud kerkivad ja langevad mu ümber, vihm voolab tänavale.

Õhk on jahe ja värske ja tõrvane. Mu jalad on juba märjad ja teksad kleepuvad ihu külge. Pöördun pagariäri akent vaatama. Kakskümmend neli musträstast1. Rachelil oli emailvärviga kaetud, musträstast kujutav ehe. Ma mäletan, kuidas ta selle kinnitusnõela pirukakoorikusse torkas. Me nägime Cornwallis pirukaid, mille täidiseks olid Tom Bawcocki auks kalapead2. Ma mõtlen, millal me Racheliga tagasi Polperrosse läheme, ja siis tuleb mulle jälle kõik meelde.

Seotud lood:

Vihm trummeldab vastu mu vihmavarju. Ootan Greville’i teel jalakäijate ülekäigukohas vodkareklaami all – kui ma lahkusin, oli seal siidrireklaam. Püüan näha, mis veel on muutunud, aga see on võimatu. Kilburni jõudes on kõik seinad täis plakateid, kuulutusi, reklaamlehti. Londoni visuaalne koormis vaestele. Metroost koju minnes jääb mu teele esimene neljast Carphone Warehouse’ist. Oma korteris võtan mantli seljast, panen vihmavarju kokku. Korter tundub võõras. Kraanikausis on loputatud, kuid mitte pestud kohvikruus sellest ajast, kui ma eelmise reede hommikul tööle läksin.

Lähen elutoa otsas oleva akna juurde ja vaatan, kuidas katused auravad. Selgetel päevadel paistab mulle lõuna poolt Brixton ja idast City. Hämaruses hakkavad tornid virvendama ja hajuma ning öö saabudes näen ma miljonit akent.

Nüüd teeb langev vihm vaate ähmaseks kusagil Bayswateri kohal. Majade valged katusekarniisid hägustuvad udus ja kaovad siis. Me võiksime sinna inimesi kutsuda, ütles Moretti. Et tuli põleks ja boiler töötaks.

Vihma pritsib vastu akent. Ma hakkan korteris ringi käima, kuid ei usu, et ma siin olen. Ma ei tea, kuidas üle elada magamaheitmiseni jäänud tunnid.

Varem mulle meeldis koju tulla, panna tee või kohv hakkama, lükata kingad ja pikad püksid jalast, hõõruda punaseid vorpe, mis need on mu kõhule vajutanud, ja sokiotste jäetud soonilisi jälgi. Nüüd, kui ma tõmban jalga pehmed püksid ja selga pikkade varrukatega särgi Wandsworthi rahvajooksult, kus ma tegelikult ei jooksnud, on mu liigutused kanged.

Ma olin ära ainult üheksa päeva. Suurem osa külmikus olevast toidust kõlbab veel süüa. Viin pahaksläinud asjad koridori prügišahti. Duši all paneb mu šampooni lõhn mind paigale tarduma, üheksa äraoldud päeva järel tundub see kuuluvat kaugesse minevikku. Aur kogub mu ümber rosmariini ja kadaka lõhna. Ma pean mingi muu šampooni ostma.

Kui ma duši alt tulen, on vihm lõppenud, ma panen riidesse ja astun rõdule, tuul puhub mulle näkku ja vihiseb piki maja külge, kajakad kisavad ja pikeerivad. Veri valgub jalgadesse ja pea hakkab ringi käima. Udu on hajunud ja ma näen Bayswateri katuste taga Hyde Parki, siit vaadates on see tumeroheline triip hõbedaste udulaamade vahel.

Õhk lõhnab petrooleumi järele. Ma uurin silmapiiri. Lots Roadi elektrijaama tumedat siluetti. Lõunakalda Oxo Towerit. Ma käisin seal kord õhtust söömas, ülemise korruse restoranis, ja läbi saali oli kuulda, kuidas baarimees jääkuubikuid klaasi valas. Musta leedrimarja džinn toonikuga – olin Liamiga alles hiljuti tutvunud ja mõtlesin, et ei teadnud enne selliste asjade olemasolust midagi.

Loe veel

Mu jalad värisevad. Ma kardan kõrgust, aga vähem kui muid asju. Kevadel ma astusin lifti, kus oli üks võõras mees, ning kui me olime mõne korruse võrra kõrgemale tõusnud, tabas mind hirmuhoog ja ma olin kindel, et ta tahab mulle haiget teha. Mees põrnitses uste liitumiskohta. Ta käed olid külgedel, sõrmed tõmbusid rusikasse ja siis jälle lõdvestusid.

Ma arvan, et me mõlemad Racheliga oleksime tema ründamisele järgnenud šokist kiiremini taastunud, kui me poleks võimalikku süüdlast otsides kulutanud terveid kuid teiste kallaletungide, vägistamiste ja mõrvade uurimisele. Ma tahtsin, et me unustaksime kõik selle, mis me siis teada saime. Viimased viis aastat ma teesklesin, et me unustasimegi, ning ignoreerisin kõiki märke vastupidisest. Et tema võttis saksa lambakoera. Et mina ei sõitnud kunagi üksi taksos.

Ma ei tea, kas mul oli liftis sõitnud võõra suhtes õigus. Me peatusime kaheksandal korrusel ja veel üks mees tuli sisse, nii et ta poleks saanud midagi teha, isegi kui oleks tahtnud. Kui ma Racheli juurde jõudsin, säras Oxfordshire’i kohal sinine taevas. Ta hakkis koriandrit ja kui ma talle liftist rääkisin, ütles ta: „Sul on liiga elav kujutlusvõime.”

„Või siis sain ma millelegi jälile,” ütlesin mina endale valget veini klaasi läigatades, meenutades mehe külgedel rippuvaid käsi ja rusikasse tõmbuvaid sõrmi. Ilmselt jäi mulje, nagu oleksin ma tahtnud, et mul oleks õigus, ja ta kortsutas kulmu.

Rachel teadis, et ma süüdistasin temaga Snaithis juhtunu pärast ennast ning tahtsin, et seis oleks võrdne. Mida iganes see siis ka tähendas. Ma soovisin, et poleks talle rääkinud. Ta lükkas koriandri­kimbu noatera vastu ja jätkas hakkimist.

Petrooleumilõhn on endiselt õhus. Kusagil allpool on üks rõduuks ilmselt lahti, ma kuulen nende muusikat. Igal korrusel on neli rõdu. Sogases taevas lainetavad mustrid. Ma mõtlen, kas Racheli tapja on seal kusagil tähistamas. Raev leegib läbi minu ja siis pöörab ilmamuutus mu tigeduse Racheli vastu.

Ma kujutan teda ette rõdul seismas, silmapiir selja taga. Must džemper vajub õlalt alla, paljastades rinnahoidja kollase paela. Ta hakkab naerma, põsenukid kerkivad, silmad säravad. Kui Keith teda seljakult piilus, siis tõenäoliselt mõjus ta käitumine julgustavalt. Tõenäoliselt tähelepanu meeldis talle.
Tuul surub pluusi mu rinnale. Sean käed risti ja võtan läbi meie vanad kaklused. Üheksa viimase päeva nätske viletsuse järel on mõnus olla kiuslik, värskendav nagu sõõm akuhapet.

Ehitan üles oma süüdistuse tema vastu, võttes arvesse kõik need korrad, mil ta oli mõtlematu või pahatahtlik – nagu näiteks siis, kui ta mind laisaks nimetas. „Ma olen niisama auahne kui sina,” ütlesin ma.

„Mille järele?” küsis ta. „Mille suunas?”

Ta naeris ja mina ütlesin: „Noh, aga sina? Kas sa arvad, et kui sa surnud oled, sind keegi veel meenutab? Sa oled õde, keegi ei mõtle haiglast lahkudes enam sinu peale.”

„Mõtlevad, ja ma ei hooli sellest,” ütles Rachel – just nagu tennisemängija, kes sooritab suurepärase servi ja viskab sama korraga oma reketi maha.

Ja tema iseloom. Ma ei tea ühtegi teist naist, keda meesvälja­viskaja oleks löönud. Kord ma nägin, kuidas ta võttis kaks õllepudelit, küünitas üle baarileti ja lasi neil baarimehe jalgadele kukkuda.
Mõne aasta eest olime Hackney Wickis ühel peol, ma pöördusin tema poole ja ütlesin: „See on parim pidu, kus ma kunagi olen olnud.” Tantsisin edasi ja mõtlesin, kas Põleva Mehe festivalil on selline tunne, Rachel aga andis ühele mehele vastu pead ja meid visati välja.

Alice ütles, et me peame teda jooksutama, enne kui saame temaga kuhugi välja minna. Me olime Willesdeni koertepargi juures, Alice osutas sellele ja ütles: „Just seda lita vajabki.” Me teadsime, millest Racheli tigedus on tingitud, aga iga kord ei teinud see meid kaastundlikuks.

Mõte Hackney Wicki peost täidab mind kibedusega. Ma sikutan riidekapi lahti ja viskan oma koti sisse. Kapi põhjas on tema flanellist hommikumantel. Viin hommikumantli diivanile ja hoian seda süles. Lasen riidel sõrmede vahelt läbi libiseda. Selles on ikka veel tema lõhn ja ma vajun kurnatuna pikali.

Kuni käib uurimine, ei saa ma jääda siia ootama. Kui see oli juhuslik rünnak, ei leia politsei süüdlast kunagi. Kuni too ise üles ei tunnista. Kuni tuleb naine mõnest Oxfordi lähedal asuvast külast ja ütleb: see ei pruugi küll midagi tähendada, aga mu abikaasa tuli hilja koju ning ma märkasin ta riietel ja autos verd. Mis te arvate, äkki te peaksite tulema ja vaatama?