Bridget Jones: mul on keskealise iseeneslik paksenemine. Näete, teksased tuli juba terve numbri võrra suuremad osta

 (1)
Bridget Jones: mul on keskealise iseeneslik paksenemine. Näete, teksased tuli juba terve numbri võrra suuremad osta
Bridget JonesFoto: Vida Press

Katkend Helen Fieldingu raamatust "Bridget Jonesi beebi: päevikud".

Pühapäev, 17. september

22.00. Minu korter. Kõik on kohutav. Tähendab, lihtsalt ei suuda uskuda, et … Oh issand! Uksekell!

23.00. Olid Shazzer, Tom ja Miranda, tormasid prauhti sisse, täiega joogised.

„Kullake! Sa oled elus!” ütles Tom.

„Mis kurat siin toimub?” nõudis Shaz.

„Mis mõttes?”

„Kõned, sõnumid, meilid, mitte ühelegi asjale pole sa terve nädalavahetuse jooksul vastanud. Sa kükitad täielikult mingi tehnokardina taga.”

„Mis asju ta guugeldab?”

Hüppasin juurde ja kiskusin neil läpaka käest.

„Menopausieelne! Juba seitse tundi guugeldab menopausi­eelset! Regas hoflush.com-i sisse!”

„Mõni naine on juba kolmekümneviieselt menopausieelne,” puterdasin. „Varsti on asi niikaugel, et kõik naised lasevad oma munarakud automaatselt ära külmutada, teevad kõvasti karjääri, siis sulatavad munarakud mikrolaineahjus üles nagu ei midagi, aga …”

„Miks sa arvad, et oled menopausieelne?”

Jõllitasin neile otsa, piinlik oli.

„Kas su päevad on ebakorrapärased?” küsis Shazzer.

Noogutasin, ise peaaegu pisarais. „Täitsa kadunud, ja mul on keskealise iseeneslik paksenemine. Näete, teksased tuli juba terve numbri võrra suuremad osta.”

Seotud lood:

Näitasin neile oma kõhtu. Ent selle asemel, et kaastundlikkust ilmutada, hakkasid nemad tähendusrikkaid pilke vahetama.

„Ee … Bridget,” alustas Tom. „Lihtsalt … ee … tuli üks mõte. Asja eest, teist taga, eks ole, aga …”
„Sa selle kuramuse rasedustesti ikka tegid, ah?” küsis Shazzer.

Lõin tuikuma. Kuidas saab nii julm olla?

„Mida ma teile räägin – ma olen viljatu,” ütlesin. „Ma ei saa olla rase, sest olen menopausieelne, nii et ei saagi enam lapsi.”

Mirandal oli selline nägu peas, nagu üritaks mitte naerma pursata. „Mäletad kogu seda suvist „ekspeikad ei lähe arvesse” värki? Marki ja Danieli? Kas te kondoome kasutasite?”

See oli talumatu.

„Jah!” vastasin, hakates selle aja peale juba üsna pahuraks muutuma. „Otse loomulikult kasutasin kondoome.” Võtsin ühe paki käekotist välja ja hoidsin väljasirutatud käes. „Neidsamu.”

Pakki uuriti ja anti käest kätte, just nagu oleks tegu olulise tõendusmaterjaliga telesarjas „CSI: Miami”.

„Bridget,” ütles Shazzer. „Need on delfiinisõbralikud ökokondoomid ja aeg on neil kaks aastat üle.”

„No ja siis?” kostsin vastu. „Tähendab, aegumiskuu­päevad pannakse ju ainult selleks peale, et saaks rohkem tooteid müüa, pole nii või? Ega need ei ole reaalsed.”

„Kogu selle delfiinisõbralikkuse mõte on selles, et ajapikku nad lahustuvad,” ütles Miranda.

„Kuulge,” ütles Shazzer, tõusis püsti ja pani jope selga, „suva neist pagana delfiinidest. Kurat, käime valveapteegis ära.”

*

Teel valveapteeki oli iga tänavat läbides tunne, otsekui sõidaksin läbi oma viljakusaastate surnuaia – siin puu, mille otsa Daniel pärast Pergamon Pressi jõulupidu mu alukad viskas, seal tänavanurk, kus Mark ja mina lumesajus esimest korda suudlesime, seal ukselävi, kus Mark Darcy ütles esimest korda: „Ma armastan sind just nii, nagu sa oled.”

Korteris tagasi, hakkas Shazzer peaaegu kohe vetsu uksele taguma.

„Selle peale läheb kaks minutit aega, okei?” hüüdsin seest.

„Aga äkki ta rasestus mõlemast? Et on nagu kaksikud?” kuulsin Tomi valju sosinat.

„Pole võimalik,” susistas Miranda purjakil häälega vastu. „Esimene spermatosoid blokib teise ära või umbes sedasi.”

„Aga mõnikord juhtub nii, et üks kaksikutest on must ja teine valge?”

„Siis on erinevad munarakud, aga spermatosoid on üks ja sama.”

Mitte sellisena polnud ma seda hetke ette kujutanud. Mõtle­sin olla koos oma tahtekindlalõualise eluarmastusega Cots­woldi kandi renoveeritud talumajas, kus on valatud betoonist põrandad ja karvased vaibad, sisekujundus ehk Jade Jaggeri tehtud.

„Täiega jama jutt. Ei saa olla, et naisel on üks munarakk must ja teine valge,” mõmises Shazzer.

„Tähnilised munad siis?” pakkus Tom, kui vannitoast välja ilmusin.

„Näe, tal on pulk käes!”

„Anna siia!”

Shazzer ja Tom viskusid mõlemad pulka haarama ja lõid selle mul käest. Jälgisime pilkudega, kuidas see keerleb õhus ringi ja maandub õrnalt vaibale, ning jäime seda siis aukartlikult silmitsema. Aknakesest paistis vastuvaidlematu sinine joon.

„Igatahes ei saa olla …”

„… natuke rase,” lõpetas Tom lause.

„Va. Pus. Tav,” sõnas Miranda.

Ma ei suutnud uskuda.

Taustaks oli kuulda, kuidas sõbrad lasevad edasi:

„Aga ta on kõik see aeg joonud ja suitsetanud.”

„Oh jeerum, sul on õigus – sedasi võib lapse ära tappa.”

„Laps kutu.”

„Ja ta ei tea, kes lapse isa on.”

„Mis me nüüd teeme?”

Ent mulle ei läinud miski korda. Mul oli tunne, nagu hakkaksid trompetid valjusti hüüdma ja harfid pidulikult helisema. Pilved rebenesid lahku, päikesekiired tungisid läbi ja linnukesed hakkasid rõõmust säutsuma. Ma saan lapse!